Viimased uudised
8. juuni 2023
Heategevuspartner |
Retro
Siin rubriigis hakkavad ilmuma pildid ja tekstid Nõmme Kalju jalgpalliklubi ajaloost, aga samuti kirjutised ja pildid, mis meenutavad Eesti tuntud jalgpallitreenerite, kohtunike ja mängijate elu tipphetki. Meie paljude lemmikute tee algust selle kuningliku spordiala juurde. Nende inimeste saavutusi teatud ajaperioodidel ja kelleks nad tänaseks kujunenud on…
Need mõtted ja pildid aitavad meil meenutada lühidalt nende inimeste osalust Eesti jalgpallielu kujundamisel. Seda, kuidas nende saatus ja käekäik muutsid jalgpalli terviklikku olemust meie väikeses Eestis. Laseme piltidel ja tekstidel sellest kõnelda, et kujundada meie hinnanguid nende inimeste panusele. Nii mõnigi neist on juba meie seast lahkunud, kuid keda meenutatakse ning tunnustatakse ikka ja jälle. Loodame, et need tegijad innustavad praeguseid noori neid järgima ja seadma endalegi kõrgemaid eesmärke.
Retrorubriiki toimetavad Anton Siht ja Rait Roop.
Lahkus Nõmme Kalju endine jalgpallur Evald Tupits
21. mail 2013 lahkus meie hulgast 91 aasta vanuselt endine nõmmelane Evald Tupits. Ta sündis 5. aprillil 1922. aastal. Mees, kes oli end kirjutanud Eesti spordilukku mäesuusatajana ja suusahüppajana, aga ka tõsise jalgpallurina.
1940. ja 1941. aastasse jäi esikoht slaalomis Eesti esimestel mäesuusatamise meistrivõistlustel ja 1941. aastasse võit Mustamäe hüppemäe avavõistlustel. Nõmme Kalju jalgpallimeeskonna I koosseisus mängis Evald Tupits 1939. ja 1940. aastal. Nii edukalt alanud sportlaskarjääri lõpetas aga kahjuks Teine maailmasõda. Evald Tupits osales Soome sõjas, mis tõi talle paraku kaasa aastatepikkuse vangipõlve. Algul viibis ta 1,5 aastat Tallinna Patarei vanglas ja 1946. aastal küüditati parimates aastates spordimees Venemaale Vorkuta vangilaagrisse.
Kodumaale naasis Evald Tupits alles 1956. aastal. Juba sõjaeelseil aastail oli Evald Tupits seotud spordiseltsiga Nõmme Kalju. Ta mängis aastaid spordiseltsi jalgpallimeeskonnas. Evald Tupits oli teadaolevalt viimane elusolev mees, kes kuulus sõja-eelsesse Nõmme Kalju jalgpallimeeskonna I koosseisu ridadesse.
Ta oli õnnelikult abielus 38 aastat. Viimased 14 aastat elas erudeeritud ja vitaalne vanahärra Nõmme Sotsiaalmaja 1-toalises mugavustega korteris. Ta oli oma eluga igati rahul ja jalgpalli vaatas kunagine pallivõlur küll vaid televiisorist. Evald Tupits elas igati kaasa praeguse Nõmme Kalju mängudele ja viimati külastas endine spordimees Nõmme Kalju mängu mullu sügisel Kadrioru staadionil, osaledes pidulikul austamistseremoonial, kui Nõmme JK „Kalju” mängijaile riputati kaela kuldmedalid meistritiitli võidu puhul.
Nõmme Sotsiaalmaja direktor Ülle Kasepalu meenutab Evald Tupitsat: „Ta oli üdini dzentelmen, tõsine härrasmees, soe ja südamlik inimene. Teiste suhtes oli ta alati väga tähelepanelik. Ei upitanud end esiplaanile, oli teistega igati arvestav ja väga tagasihoidlik. Kõik sotsiaalmaja elanikud hindasid teda kõrgelt. Väljaspool maja oli tema suhtlus paraku väike, vaid paar-kolm inimest, kes teda külastamas käisid. Kahjuks puudus lahkunud härrasmehel järeltulev põlvkond. Küll külastas vanahärra aga sagedasti Pääskula terviserada, ammutades loodusest elujõudu ja optimismi,” lisab Ülle Kasepalu.
Evald Tupitsat jäävad mäletama praegune Nõmme JK „Kalju” liikmeskond, endised naabrid Nõmme Sotsiaalmajast ja Nõmme Linnaosa Valitsus.
Fotomeenutus Evald Tupitsa 90. juubelist koos esindusmeeskonna kapteni Alo Bärengrubiga.
Esimene foto Nõmme Spordiseltsist „Kalju”. Keskel istub seltsi esimees Konstantin Sirotkin. On 1923. aasta, suurte lootuste ja ootuste aeg. Foto Nõmme JK „Kalju” erakogust.
Nõmme Spordiselts „Kalju” 90!
Esimesed andmed Nõmme Spordiseltsi „Kalju” kohta pärinevad 1922. aastast. Kaks endist elukutselist maadlejat, Aleksander Snaider ja Mart Liiv, olid toona kõvad organisaatorid ning eestvedajad. Juba 1921. aastal panid nad aluse Eesti Elukutseliste Maadlejate Ühingule. 1922. aastal, aga seoses Nõmmele elama asumisega, asutasid samad mehed Nõmme alevi Spordiseltsi „Kalju”. 30. juunil 1922. aastal toimus Spordiselts Nõmme „Kalju” esimene koosolek, kus esimeheks valiti kohalik aktivist Konstantin Sirotkin. Sama aasta 20. detsembril registreeriti Eesti Vabariigi Kohtuministeeriumi Tallinna-Haapsalu Rahukogu osakonna kohtuistungil Nõmme alevi Spordiselts „Kalju”. Mööduvad mõned päevad ja 29. detsembril kinnitab Rahukogu esimees ka Spordiselts Nõmme „Kalju” põhikirja, milles märgitakse, et tegevuse piirkond on Harju maakond, Nõmme alev ja eestseisuse asukoht on Nõmme alev, Suur-Pärnu maantee nr. 32 (praegune Nõmme Muusikakooli hoone esialgsel kujul). Seega tähistab Nõmme Spordiselts „Kalju” tänavu oma 90. juubelit! Tänane Nõmme JK „Kalju” esindusmeeskond tähistab aga seda erilist juubelit igati väärikalt, tulles Eesti meistriks! On aasta 2012!
Õnnitleme – Uno Piir 83!
13. novembril tähistas Eesti jalgpalli tõeline autoriteet, Uno Piir, oma 83. sünnipäeva. Kui 1992. aastal taasiseseisvunud Eesti jalgpalli rahvuskoondis moodustati, valiti just Uno Piir meeskonna peatreeneriks, kui väärikaim võimalike kandidaatide seast. Uno Piir lõpetas 1949. aastal Tallinna Kehakultuuritehnikumi ja 1956. aastal TRÜ KKT. Jalgpalli hakkas Uno Piir mängima juba 1944. aastal meeskonnas „Kalevi noored”.
Mängijana kuulus Uno Piir Eesti koondisse Balti turniiridel, aga ka Tallinna „Kalevi” ja Tallinna „Dünamo” ridadesse. Ta on tulnud kolmel korral Eesti meistriks ja kuulus kahel korral karika võitnud meeskonda. Eelkõige on Uno Piir aga tuntud just treenerina. Treeneritööd alustas ta juba 1955. aastal „Kalevi” lastespordikoolis. Seejärel aga tõestas Uno Piir oma andekust just Tallinna „Norma” peatreenerina. Just see klubimeeskond kirjutas oma nime rasvaselt Eesti jalgpalliajalukku. Uno Piiri juhendamisel tuli Tallinna „Norma” seitse korda Eesti meistriks ja sama palju kordi ka karikavõitjaks. Oma treeneriks ja suurimaks eeskujuks peab Uno Piir aga legendaarset jalgpallitegelast Elmar Saart, kellega ühiselt juhendati mäletatavasti ka üleliidulises kõrgliigas mänginud Tallinna „Kalevi” meeskonda.
Uno Piir on kirjutanud oma nime ka Nõmme JK „Kalju” ajalooannaalidesse, olles selle klubi taasasutaja liige. Uno Piiri eestvedamisel moodustati 1997. aastal toonase „Õhtulehe” NJK ja Tallinna Jalgpallikooli kasvandikest Nõmme „Kalju” meeskond, kes startis samal aastal Eesti MV III liigas ja treeneriohjad haaras oma kätesse just Uno Piir. Nõmme „Kalju” oli tookord noorjalgpallureile suurepärane väljund tõsisesse jalgpalli. Kogu seda ideed toetas aktiivselt ka toonane Nõmme LOV juhtkond.
Viimastel aastat tegutses Uno Piir Rahvaspordiklubi „Kuuse” noortetreenerina ja tema juhendada olid sealsed 2 poistemeeskonda.
Uno Piir on öelnud: „Minu elu sisuks on olnud alati jalgpall. Olen seda spordiala armastanud ning kandnud oma hinges kõik need aastad ja ma pole alla vandunud ka kõige raskemail hetkil.” Uno Piir on praegugi väga sportlikus vormis ja terava mõistusega. Ta ei salga oma elukreedot. „Oma keha ja vaimu eest tuleb kogu aeg hoolt kanda. Ma pole pehme treener olnud. Hea onu ei saa tegutseda treenerina. Kord ning rangus peab ikka treeninguid saatma ja seda kohe algusest peale. Samas ei pea ma ka liigset ülehoidmist.”
Uno Piiri teeneid Eesti jalgpalli ees on raske ülehinnata. Soovime soliidses eas härrale palju jõudu, optimismi ja tervist! Nende soovidega ühineb Nõmme JK „Kalju” liikmeskond, fänniklubi ja kogu Nõmme linnaosa aktiivne spordipere.
Anton Siht
Pildil vasakult: Juhatuse liige Raul Suurhans ning klubi taasasutaja liikmed Uno Piir ja Anton Siht. Foto autoriks on Gertrud Alatare.
Nõmme Kalju endine jalgpallur Evald Tupits, 90-aastane härrasmees!
Selle aasta 5. aprillil tähistas teatavasti nõmmelane Evald Tupits oma 90. sünnipäeva. Mees, kes on end kirjutanud Eesti spordilukku mäesuusatajana ja suusahüppajana, aga ka jalgpallurina. 1940. ja 1941. aastasse jäi esikoht slaalomis Eesti esimestel mäesuusatamise meistrivõistlustel ja 1941. aastasse võit Mustamäe hüppemäe avavõistlustel. Nõmme Kalju jalgpallimeeskonna I koosseisus mängis Evald Tupits 1939. ja 1940. aastal.
Nii edukalt alanud sportlaskarjääri lõpetas aga kahjuks Teine maailmasõda. Evald Tupits osales Soome sõjas, mis tõi talle paraku kaasa aastatepikkuse vangipõlve. Algul viibis ta 1,5 aastat Tallinna Patarei vanglas ja 1946. aastal küüditati parimates aastates spordimees Venemaale Vorkuta vangilaagrisse. Kodumaale naasis Evald Tupits alles 1956. aastal. Juba sõjaeelseil aastail oli Evald Tupits seotud spordiseltsiga Nõmme Kalju. Ta mängis spordiseltsi jalgpallimeeskonnas. Evald Tupits on teadaolevalt viimane elusolev mees, kes kuulus sõja-eelsesse Nõmme Kalju jalgpallimeeskonna I koosseisu ridadesse. Juubilar oli õnnelikult abielus 38 aastat. Praegu elab erudeeritud ja vitaalne vanahärra Nõmme Sotsiaalmaja 1-toalises mugavustega korteris. Ta on oma eluga igati rahul ja jalgpalli vaatab kunagine pallivõlur küll vaid televiisorist. Evald Tupits elab igati kaasa praeguse Nõmme Kalju mängudele ja sel sügisel külastas endine spordimees ka Nõmme Kalju hooaja viimast mängu Kadrioru staadionil, osaledes pidulikul austamistseremoonial. Juubelipäeval käisid aga paljude külaliste seas vanahärrat õnnitlemas ka praeguse Nõmme Kalju esindajad: klubi president Kuno Tehva ja meeskonna kapten Alo Bärengrub. Nendega olid liitunud klubi taasasutaja liige Anton Siht ja kunagine Nõmme Kalju noortemeeskonna liige ja praegugi veel kergejõustiku kohtunikuna tegutsev Heldur Tuulemäe, kes on samuti kunagise Nõmme Kalju identiteedikandja. Heldur Tuulemäe mängis viimati Nõmme Kalju noortemeeskonna ridades 1947. aastal Tallinna Spartaki vastu.
“Oleme oma klubi ajaloo ja identiteedi üle väga uhked ja tegeleme tõsiselt Nõmme Kalju ajaloo taastamisega. Evald Tupitsa 90. sünnipäev näitas selgelt, et klubi ajaloolised väärtused ja juubilari külastus tekitasid meis kõigis sooja ühistunde,” kommenteeris visiiti klubi president Kuno Tehva.
Vahendas Anton Siht
Fotomeenutus Evald Tupitsa 90. sünnipäevalt. Pildil vasakult. Heldur Tuulemäe, Anton Siht, Evald Tupits ja Alo Bärengrub. Pildi jäädvustas klubi president Kuno Tehva.
Fotomeenutus vanglaastaist: Vangilaagri jalgpallimeeskond 1953. aastal. Evald Tupits seisab keskel. (foto: erakogu).
Heinrich Kask oli Nõmme elav ajalugu!
Nõmme tuntud sporditegelane Heldur Tuulemäe meenutab: „Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega taastati ka ajalooline Nõmme „Kalju”. 15 aprillil 1992. aastal tuldi Hiiu Põhikooli kokku kunagise Nõmme Spordiseltsi „Kalju” aktivisti Heinrich Kase eestvedamisel ja moodustati Nõmme Tervise- ja Spordiselts „Kalju”. Loodud seltsi põhikiri kinnitati Tallinna Linnavalitsuses sama aasta 11. detsembril. Selles on öeldud, et Nõmme Tervise- ja Spordiselts „Kalju” peab oma eelkäijaks aastail 1922-1940 tegutsenud Nõmme Spordiseltsi „Kalju”. Loodud seltsi eesmärk on eeskätt kooliõpilaste, aga ka laiema elanikkonna sportliku eneseteostuse võimaldamine, nende tervise ja elujõu tugevdamine. Samuti sportliku ja aatelise ellusuhtumise kasvatamine. Seltsi esimeheks valiti Heinrich Kask, kes oli ka kunagise ajaloolise Nõmme „Kalju” jalgpallimeeskonna ääremängija. Meenutame, et Heinrich Kask sündis 24. oktoobril 1910. aastal ja lahkus meie seast 26. veebruaril 1998. aastal. Ta on maetud Tallinna spordiveteranide matmispaika Metsakalmistul.”
Pärast Heinrich Kase surma võttis Nõmme Tervise- ja Spordiseltsi „Kalju” juhtimise üle teine Nõmme tuntud spordimees Heldur Tuulemäe, kes on tänaseni tegus ja hea tervise juures. Mõne aja möödudes liitus Nõmme Tervise- ja Spordiselts „Kalju” Eesti Tervisespordi Ühendusega ja tänasel päeval tegutseb Nõmme Tervise- ja Spordiselts „Kalju” juba Spordiühingu „Kalev” egiidi all.
NB! Tuletame praegustele noortele jalgpallisõpradele meelde, et Heldur Tuulemäe, kes siin oma meenutusi jagab, oli 1944. ja 1945. aastal Nõmme „Kalju” noorte jalgpallimeeskonna kapten.
Meenutusi vahendas Anton Siht
Pildil skautmaster Heinrich Kask 1989. aasta sügisel. Foto pärineb klubi eraarhiivist.
Legendaarne spordimees tähistab juubelit
1. oktoobril tähistab oma 85. sünnipäeva legendaarne spordimees Heldur Tuulemäe, kes on koolinoorena, tegevsportlasena kui kohtunikuna tegelenud spordiga 75 aastat. Ka praegu on soliidses vanuses härra spordi juures, tegutsedes sagedasti kergejõustikukohtunikuna, samuti on ta jalgpalliklubi Nõmme Kalju auliige ning ajaloolise identiteedi kandja. Aastatel 1940-1945 oli ta Nõmme Kalju poiste- ja noortemeeskonna kesktormaja. Kohtunik on ta olnud ligi 2000 võistlusel.
1929. aastal sündinud Heldur Tuulemäe on kogu oma teadliku elu olnud Nõmme elanik. Ta on õppinud Nõmme linna algkoolis ja toonases 10. keskkoolis (Nõmme gümnaasium), pärast seda jätkas TPI majandusteaduskonnas.
Ta on seitsmekordne Tallinna koolinoorte meister kergejõustikus ja võrkpallis, kolmekordne Eesti noorte meister kergejõustikus. NSV Liidu noorte meistrivõistlustel on ta võitnud kaks hõbemedalit. Eesti noorte rekordiomanik 100 m jooksus kaheksa aastat, veteranide arvestuses on sama distantsi rekord tema nimel tänase päevani.
Viimased 50 aastat on ta osa võtnud spordiveteranide võistlustest kergejõustikus, võrkpallis, jalgpallis ja ujumises. Ta on osalenud liikumises «Eluterve Eesti» ning on valitud mitmete organisatsioonide auliikmeks.
Heldur Tuulemäe koos abikaasaga Viive Reesar, kes sel aastal tähistas 70. sünnipäeva. (foto: erakogu)
Autor: Anton Siht
Õnnitleme – Uno Piir 85!
13. novembril tähistab Eesti jalgpalli tõeline autoriteet, Uno Piir, oma 85. sünnipäeva. Kui 1992. aastal taasiseseisvunud Eesti jalgpalli rahvuskoondis moodustati, valiti just Uno Piir meeskonna peatreeneriks, kui väärikaim võimalike kandidaatide seast. Uno Piir lõpetas 1949. aastal Tallinna Kehakultuuritehnikumi ja 1956. aastal TRÜ KKT. Jalgpalli hakkas Uno Piir mängima juba 1944. aastal meeskonnas „Kalevi noored”.
Mängijana kuulus Uno Piir Eesti koondisse Balti turniiridel, aga ka Tallinna „Kalevi” ja Tallinna „Dünamo” ridadesse. Ta on tulnud kolmel korral Eesti meistriks ja kuulus kahel korral karika võitnud meeskonda. Eelkõige on Uno Piir aga tuntud just treenerina. Treeneritööd alustas ta juba 1955. aastal „Kalevi” lastespordikoolis. Seejärel aga tõestas Uno Piir oma andekust just Tallinna „Norma” peatreenerina. Just see klubimeeskond kirjutas oma nime rasvaselt Eesti jalgpalliajalukku. Uno Piiri juhendamisel tuli Tallinna „Norma” seitse korda Eesti meistriks ja sama palju kordi ka karikavõitjaks. Oma treeneriks ja suurimaks eeskujuks peab Uno Piir aga legendaarset jalgpallitegelast Elmar Saart, kellega ühiselt juhendati mäletatavasti ka üleliidulises kõrgliigas mänginud Tallinna „Kalevi” meeskonda.
Uno Piir on kirjutanud oma nime ka Nõmme JK „Kalju” ajalooannaalidesse, olles selle klubi taasasutaja liige. Uno Piiri eestvedamisel moodustati 1997. aastal toonase „Õhtulehe” NJK ja Tallinna Jalgpallikooli kasvandikest Nõmme „Kalju” meeskond, kes startis samal aastal Eesti MV III liigas ja treeneriohjad haaras oma kätesse just Uno Piir. Nõmme „Kalju” oli tookord noorjalgpallureile suurepärane väljund tõsisesse jalgpalli. Kogu seda ideed toetas aktiivselt ka toonane Nõmme LOV juhtkond.
Viimastel aastat tegutses Uno Piir Rahvaspordiklubi „Kuuse” noortetreenerina ja tema juhendada olid sealsed 2 poistemeeskonda.
Uno Piir on öelnud: „Minu elu sisuks on olnud alati jalgpall. Olen seda spordiala armastanud ning kandnud oma hinges kõik need aastad ja ma pole alla vandunud ka kõige raskemail hetkil.” Uno Piir on praegugi väga sportlikus vormis ja terava mõistusega. Ta ei salga oma elukreedot. „Oma keha ja vaimu eest tuleb kogu aeg hoolt kanda. Ma pole pehme treener olnud. Hea onu ei saa tegutseda treenerina. Kord ning rangus peab ikka treeninguid saatma ja seda kohe algusest peale. Samas ei pea ma ka liigset ülehoidmist.”
Uno Piiri teeneid Eesti jalgpalli ees on raske ülehinnata. Soovime soliidses eas härrale palju jõudu, optimismi ja tervist! Nende soovidega ühineb Nõmme„Kalju” liikmeskond, fänniklubi ja kogu Nõmme linnaosa aktiivne spordipere.
Uskumatu, ent tõsi – Ly ja Uno Piiri (spordi)abielu õitseb juba 65. aastat
Viimasel ajal kipuvad pered kiiresti purunema. Inimesed kurdavad suurt töökoormust ja eluraskusi. Aga võtkem eeskuju mainekalt iluuisutamistreenerilt Ly Piirilt, kes oli 25 aastat Eestis oma ala parim, ja tema abikaasalt Uno Piirilt, kes on riigi meistriks tulnud nii jalgpalluri kui ka treenerina ning juhendanud Eesti koondistki. Kuldpulmad on neil juba ammu seljataha jäänud!
Veebruaris 85. sünnipäeva tähistanud Ly ja mullu novembris sama vanaks saanud Uno on abielus olnud koguni 64 aastat ja kolm kuud. “Me käime kuuekümne viiendat aastat,” ütleb hämmastavalt heas vormis Uno muigamisi.
Ometi on nendegi elu kohati meenutanud purjetamist tormisel merel, kus on tulnud vältida salakavalaid karisid. Esimest korda sattusid Ly ja Uno ühispildile 1947. aastal Moskvas kehakultuurlaste paraadil, kuid lähemalt tutvusid nad kaks suve hiljem ning abiellusid 1950. aastal.
“Uno tunnistas, et pani juba Moskvas mulle pilgu peale,” meenutab Ly saatuse keerdkäike. “Ju see oli siis armastus esimesest pilgust. Mu emale ta ei meeldinud, aga jäin endale kindlaks. Meil toimus kodune kiriklik laulatus. Uno oli Dinamo jalgpallur ja käis salaja leeris.”
Uno jätkab: “Muidugi ma vaatasin teda – Ly oli ju kena tüdruk! Aga toona oli sport nii tähtis, et niisama siiberdamiseks aega polnud.”
Ly kihutas tsikliga ja sõitis ka jahiga
Sporti tegid Ly ja Uno tõepoolest suure pühendumusega. “Ma proovisin kõiki alasid,” lausub Ly. “Käisin isegi jahi ja mootorrattaga sõitmas. Tahtsin ka võistlema minna, kuid ema ütles rangelt ei.”
Vahepeal tegeles Ly korraga nii iluuisutamise kui ka ratsutamisega. “Tulin ühel õhtul koju ning mind ootasid iluuisutamise ja ratsutamise treener,” märgib ta naerdes. “Iluuisutamistreener rääkis mu ära.”
Muide, iluuisutamistreeningutega alustas Ly 1945. aastal legendaarse Vaike Paduri juhendamisel. “Kui ma abiellusin, oli Paduri šokeeritud,” osutab Ly, et treener pelgas tema sporditee kiiret lõppemist.
Ent Ly tuli 1953. ja 1955. aastal paarissõidus ning 1955. aastal ka jäätantsus Eesti meistriks. Siinkohal peab märkima, et 1951. aastal oli ta esimest korda emaks saanud, sünnitades tütre Anne, kes valis samuti iluuisutamistreeneri ameti.
Uno krooniti Tallinna Dinamo mängijana Eesti jalgpallimeistriks 1949. ja 1950. aastal ning Kalevi meeskonnas 1955. aastal.
“Ma olin staadionil ja kuulsin, kui poisid rääkisid: Uno Piir võttis naise, ega temast enam jalgpallurit ole,” räägib Ly. Uno lisab: “Selles lauses oli palju tõtt! Jäin samale tasemele, mille olin nooruses treeningutega saavutanud. Elu hakkas pihta, polnud aega piisavalt spordile pühenduda. Perekondlikud kohustused surusid peale.”
Ema või ämma juures elamine pole iial kellelegi meeldinud. “Korteri saamine oli keeruline,” pajatab Uno. “1955. aastal, kui olin tulnud Eesti meistriks, otsustasin minna parteikomiteesse rääkima. Mind võeti vastu ja küsiti: mis mureks? Ütlesin, et mängin jalgpalli, naine teeb sporti ja kodus on väike laps – korterit oleks vaja. Parteitöötaja vastas: korteritega on raske. Põrutasin: muidugi on raske, kui Venemaalt tuuakse rongidega inimesi sisse! Nagu olin selle lause öelnud, tõusis ta püsti ja meie jutuajamine oli lõppenud.”
Tegelikult läks Unol hästi! Nii mõnigi ustav kommunist oleks pärast kirjeldatud vahejuhtumit ta elu põrguks muutnud. “Eks see mees võttis mu lauset rohkem huumoriga,” arvab Uno ning tema huulile venib lai naeratus.
Elamistingimuste parandamiseks otsustasid Ly ja Uno 1960. aasta märtsis majaehituse kasuks. “Sisse saime kolida alles 1963. aastal. Ehitamine oli toona eriline ettevõtmine, näiteks eterniidi saamiseks tuli terve öö järjekorras seista. Kogu protsess oli õnneasi, sõltus, mis materjale sul oli võimalik hankida. Paljud tööd tuli meil ise ära teha,” meenutab Uno.
Tugev treener ning vajadusel lumerookija
Elutormide kiuste jäi Unol siiski aega ka vuti mängimiseks. “Vahepeal aeti joru, et Vene ajal Eestis jalgpalli polnudki. Oli ikka! Olen näidanud pilte, kus 12 000 inimest olid järjekorras,” torkab Uno, kes lõi värava Tallinna Kalevi staadioni avamängus Leningradi Zenidile.
Kui Ly ja Uno spordiga lõpparve tegid, alustasid mõlemad treeneritööd ning omandasid kõrghariduse. Ly jäi Paduri palvel iluuisutamisse. Tema juhendamisel jõudsid Eesti meistrivõistlustel kuldmedalini paarkümmend sportlast ning mitu hoolealust murdsid ka NSV Liidu tipptasemele.
Näiteks Olga Voložinskaja krooniti üksiksõidus üleliidulise Dinamo meistriks ning ta pääses ka NSV Liidu noortekoondisse. Natalia Tokareva ja Nikolai Salnikov triumfeerisid NSV Liidu noorte meistrivõistlustel jäätantsus ning jõudsid suurriigi noortekoondisse.
Paljud Ly õpilased jätkavad praegugi treeneritööd: Liivo Rennik Soomes, Olga Voložinskaja ja Suren Ašhotjan USAs ning Lea Rand, Oksana Romanenkova ja mitmed teised Eestis.
Mõistagi tuli Lyl õpilaste edu nimel kõvasti vaeva näha ning vajadusel võidelda vääramatute jõududega. “Tihti läksin juba hommikul kell kaheksa liuväljale ja hakkasin lund rookima,” meenutab ta. “Uno ütles vahel naljatades: võta välivoodi kaasa! Samas käis ta võimaluse korral mulle abiks.”
Algul polnud Unogi töö jalgpallitreenerina meelakkumine, tuli leppida spartalike tingimustega ja nokitseda põlve peal. “Läksin koolidesse poisse otsima,” sõnab ta. “Leppisin õpetajatega kokku ja sain mõne tunnikese.”
Õigus on neil, kes ütlevad, et raskused niidavad vaid nõrku, tugevad ammutavad saatuse poolt teele paigutatud takistuste ületamisest jõudu. 1980. aastal kutsuti Ly Harkovisse üleliidulise spordiseltsi Zenit peatreeneriks.
“Mina olin siis vabakäigu vang!” naljatab Uno, kui jutuks tuleb abikaasa nelja aasta pikkune tööetapp Ukrainas. “Kui ma esimest korda Lyle külla läksin, võtsin kohvritäie toitu kaasa, seal polnud poes mitte midagi.”
Lyle kui treenerile oli Harkovi periood hüpe uuele tasemele ja koju naasis ta vastakate tunnetega: “See oli matusepäev, kui ma Harkovist ära tulin!” Muide, aastatel 1990–1992 töötas Ly Soomes Espoo iluuisutamisklubis.
Samas kujunes Unost edukas jalgpallitreener, kelle juhendamisel triumfeeris Tallinna Norma meeskond seitse korda Eesti meistrina ja kuus korda karikavõitjana.
Väärtuslik koolitus oli Unole 1966. aasta jalgpalli MMi finaalturniiri vaatamine Inglismaal otse sündmuste tulipunktis. Ühtlasi murrab ta müüdi, et Vene ajal polnud võimalik raudse eesriide tagant välja saada.
“Minult küsiti, miks tahan sõita välismaale,” räägib Uno. “Ütlesin, et soovin näha teistsugust jalgpalli. Mind saadeti ukse taha ootama. Arvasin, et ma ei saa sinna. Aga lubati!”
Uno lisab: “Ei mina ega Ly pole olnud pioneer ega komsomol. Paljud arvasid, et oleme koputajad! Tegelikult on kõige tähtsam säilitada sirge selg!”
Uno ei teagi, kas Eesti jõuab tippu
Pärast Eesti taasiseseisvumist oli Uno aastatel 1992–1993 Eesti jalgpallikoondise peatreener. Ta märgib siiralt, et kohalikud venelased tulnuks juba varem meeskonda integreerida.
“Vene kaardi väljamängimisega jäime hiljaks,” arutleb Uno. “Ly ütleb, et mulle tehti etteheiteid siis, kui koondises oli kolm venelast, aga nüüd on olnud seitse. Kui oleksime algul õigesti käitunud, võinuksime nagu lätlased EMi finaalturniirile jõuda. Ega meil kehvemad vene poisid olnud kui neil.”
Ehkki Uno on tulihingeline jalgpallipatrioot, vajub ta korraks pessimismimülkasse. Või on see hoopis karm reaalsus!
“Ma ei tea, kas me kunagi päris tippu murramegi,” nendib ta. “Olen ka Soomes tööd teinud. Nägin, kuidas seal jalgpalli arendati – ehitati sisehalle, loodi süsteem, ometi pole tippu jõutud. Jah, üksikud mängijad on pääsenud tugevatesse klubidesse mängima.”
Töö tööks, aga Ly ja Uno on üles kasvatanud kaks last. Kolmteist aastat pärast tütart sündis poeg Andrus, kes nüüd tegeleb ehitusega. Pealekauba on väärikal vanapaaril kuus lapselast ja kolm lapselapselast, kes on toonud Ly ja Uno ellu palju rõõmu. Neist mitu on spordiga sinasõbrad – Andre Järva jõudis Eesti noorte jalgpallikoondisse.
Ly ja Uno jälgivad sporti iga päev huviga. Uno käis äsja vaatamas Eesti–Islandi jalgpallikoondise sõpruskohtumist, mis lõppes 1:1. “Island on olnud uskumatult tubli,” viitab ta väikeriigi meeletule edule käimasoleval EMi valikturniiril.
Uno on suurepäraselt kursis ka Kalev/Cramo korvpallimeeskonna mängudega, nendegi tähtsaid mõõduvõtmisi naudib ta kohapeal. Pisut kehvema tervisega Ly jälgib sporti televiisori vahendusel.
Samas ütlevad mõlemad rõõmsalt, et endised õpilased käivad neil päris tihti külas, “Oleme elanud huvitavat elu,” rõhutab Ly. Uno vaatab Ly poole ja lausub: “Ükski mees ei saa oma alal tippu tõusta, kui tal toetavat abikaasat kõrval pole.” Ning Ly paneb i-le täpi: “Samad sõnad minu poolt!”
Artikkel ja pilt on võetud Õhtuleht.ee’st. Loe siit!
Säästusektor – Nõmme Kalju kodumängude lahutamatu osa
Jalgpalli Eesti meistriliiga liiderklubi Nõmme Kalju kohtumisi Hiiu staadionil saab lisaks tribüünile vaadata ka metsa all asuvalt mäenõlvalt ehk säästusektorist (sealt jalgpalli vaadates ju piletiraha tasuma ei pea), millest on saanud Kalju kodumängude lahutamatu osa ja vutifolkloori värvikas fragment.
Nõmme Kalju pidas esimesed mängud Eesti meistriliigas 2008. aasta kevadel ja kohe algusest peale hakati Hiiul jalgpalli vaatama ka tribüünist risti üle väljaku asetsevalt mäenõlvalt, mille Kalju fännid nobedasti säästusektoriks ristisid ja sellest mängude ajal ka valjuhäälselt teada andsid.
Fänniklubi hüüet “Säästusektor! Säästusektor!” kuuleb sisuliselt igal Kalju Hiiul peetaval mängul. “Tervitame sellega jalgpallihuvilisi, kes tunnevad mängu vastu huvi, kuid kes kas mugavuse, finantsilistel või mingitel muudel põhjustel on otsustanud piletiraha kokku hoida ning mängu aia tagant vaadata,” selgitab 2006. aastast Kaljut fännanud Mario Tromp.
Tehva: las see säästusektor olla!
Samas pole säästusektorist mängude vaatamine Kalju fännidegi jaoks võõras, sest kui 2010 klubi juhtkonnaga natukeseks ajaks tülli mindi, toetati meeskonda just mändide alt.
Ühel kohtumisel Narva Transiga suisa sedavõrd andekalt, et idavirulaste trullakas puurivahtSergei Ussoltsev tahtis lõpuvile järel üle aia säästusektorisse ronida, et Kalju fännidega arveid klaarida. “Meeskonnakaaslane Stanislav Kitto tassis üle aia plõksinud Ussoltsevi minema, aga too tahtis hiljem meiega parklas kokku saada!” meenutab Tromp episoodi puurivahiga, kes sai eelmisel aastal kihlveopettustes osalemise eest kriminaalkorras karistada.
Kalju president Kuno Tehva tõdeb, et aastatega on säästusektorist saanud legendaarne institutsioon. Kuigi piletiraha jääb klubil seal viibivate inimeste käest saamata – tõsi, leidub neidki, kes ostavad väravas pileti, aga seavad siis sammud säästusektori poole, sest eelistavad mingil põhjusel metsaalust mäenõlva tribüünile –, siis kurja pilguga seal viibijaid kah ei vaadata.
“Klubi jaoks oleks muidugi tore, kui kõik pealtvaatajad pileti ostaksid, aga samas on säästusektor muutunud selle sõna heas mõttes legendaarseks kohaks. Sinna tullakse ju sageli sihiteadlikult mängu ajaks grillima ja õlut libistama. Likvideerida Kalju seda ei kavatse. Las säästusektor olla. Ta on Kalju kodumängude lahutamatuks osaks kasvanud,” räägib Tehva.
Kui laupäevast 1:0 võidumängu Tallinna Infoneti üle vaatas säästusektorist vast poolsada inimest, siis oma parimatel päevadel on looduslik tribüün mahutanud kolmekohalise arvu jalgpallisõpru. Päris sageli juhtub, et säästusektorit läbival terviserajal trenni tegev rahvasportlane otsustab aja maha võtta ja jääb jalgpallimatši jälgima.
Lisaks võimalusele saada kosutav värskeõhumürgitus ja hoiduda piletiostust tõmbab säästusektor ligi ka päikesepaistega. “Ilusa ilmaga on seal väga mõnus, sest tegu on lõunapoolse küljega, kuhu päike peale paistab. Ideaalis võiks seal olla päristribüün,” sõnab Tehva.
Puupinkidega köeti sõja ajal ahju
Kui praegu on nõlvale tribüüni püstitamine ilmselt väga keeruline, sest kohe staadioni aia tagant algab Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala, siis enne Teist maailmasõda kasutatigi nõlva tribüünina, meenutab 85aastane spordiveteran Heldur Tuulemäe.
“Eesti ajal olid nõlva peal puupingid, kust oli hea staadionil toimunud võistlusi vaadata. Pinke oli umbes viis rida ja paarsada inimest mahtus sinna kindlasti istuma. Aga erinevalt praegusest, tuli pilet kah osta.
Hinnaks oli 10 senti. See oli ka ainuke koht, kust staadionil toimuvat kõrgemalt vaadata sai, sest tribüüni toona polnud,” räägib Tuulemäe ja lisab, et praeguses säästusektoris asunud puupingid hävisid sõja tõttu: “Inimesed viisid pingid koju, et ahju kütta.”
Säästusektori toimimist saab järgmine kord tunnistada laupäeval, kui täiseduga jätkav Kalju võõrustab 9. voorus Hiiu staadionil kell 19 Narva Transi.
Toomas Kaldma: mees, kes vastutab Nõmme Kaljus muhedate pajatuste ja huumorimeele eest
(Ott Järvela, Õhtuleht.ee, 09.07.15)
Kaheksa Eesti jalgpalli kõrgliigas veedetud hooaja jooksul on Nõmme Kalju treeneripingil toimunud mitu muudatust välja arvatud ühes ametis – meeskonna vanem oli ja on Toomas Kaldma ehk Tompa. Teistmoodi ei kujuta Kaljut ettegi.
“Toomas, räägi Õhtulehele sellest kah, kuidas sa rootslastega kavalaid kihlvedusid sõlmisid,” hõikab Joel Lindpere. “Näe, ameeriklane läheb!” ei jää Tompa vastust võlgu. Säärane teisipäeva pärastlõunal Nõmme spordikeskuses toimunud lõõpiv dialoog on standard. Augustis 72. sünnipäeva tähistav Kaldma peab neid igal päeval hulgikaupa.
Meeskonna vanem on töö, mille ametijuhend koosnebki kahest sõnast: meeskonna vanem. Kaldma peab hoolitsema, et asjad oleksid korras. Kalju meeskonnas vahva meeleolu hoidmine on Tompa tööst oluline ja tema enda jaoks nauditav osa, sest seltskonna hing ta olla oskab.
Lugusid, nii õpetlikke, lõbusaid kui ka mõtlema panevaid, leidub Kaldmal virnade kaupa. “Neid ma räägin jah ja küsimusi pärin poistelt samuti. Näiteks eile küsisin Gröönimaa pealinna. Mitte keegi ei teadnud. Äkki nüüd edaspidi teavad.”
Suusaseiklus Kasahstanis
Eelmise nädala edukas võistlusreis Kasahstani – Kalju alistas Euroopa liiga esimese eelringi avamängus Aktobe 1:0 ja on täna kell 19 Lillekülas peetava kordusmatši eel edasipääsu mõttes kerge soosik – andis Kaldmale põhjust meenutada juhtumisi reisidest Nõukogude Liidus.
Mängija ja hiljem kohtunikuna sõitis Kaldma läbi kõik endised liiduvabariigid. Kasahstan polnud erand. “Seal käisin mängijana päris palju. Eriti Alma-atas, mille lähedal on mägi nimega Tšembulak. Ükskord sõitsin köisraudteega üles ja laenasin suusad. Tulemuseks elu üks raskeim päev, sest suuskadega oli vaja ka mäest alla tulla. On ju reegel, et kui oled basseini ääres torni roninud, siis trepist alla tulla ei tohi, vaid tuleb hüpata.
Samamoodi suuskadega. Hakkasin mina Tšembulaki otsast suuskadel alla tulema ja kui olin 20 minutit sõitnud, siis kukkusin. Kohe olid kaks slaalomitüdrukut juures ja küsisid: kas teil on jalaluumurd? Vastasin, et veel ei ole, aga varsti tuleb. Õhtul kella viieks jõudsin siiski pärale.”
Omapäraseid seiku meenub Kaldmal mujaltki. “Kohtunikuna käisin hästi palju Valgevenes, kus oli viis linna – Vitebsk, Brest, Gomel, Mogiljov ja Minsk. Väiksematesse kohtadesse edasilendu tuli Minskis kolm-neli tundi oodata. Pikutasin lennujaamas, spordikott pea all, kui miilitsad mööda jalutasid. Kuulsin, kuidas üks ütles teisele: “See on Toomas, ta on kohtunik, pole vaja puudutada. Las ta lamab.”
Muuseas, Nõukogude Liidus oli kirjutamatu seadus, et kui koduvõistkond võidab, saab väljakukohtunik 100 ja abikohtunikud 50 rubla. Kui koduvõistkond aga kaotas, siis kohtunikku pärast mängu eriti tunda ei tahetud. Pidi ise vaatama, kuidas lennujaama saad. Muidu aga hoolitseti, et kõht oleks täis ja jook ees.”
Kaldma rõhutab, et 100 rubla pärast ta vilepartiid ei moonutanud. Aga kui kodumeeskond juhtuski võitma, siis raha tagasi ka ei lükanud. “Minusse suhtuti igal pool hästi, sest ma ei läinud kellelegi ära tegema ega kukkunud kaarte loopima. Kui kaardid käibele tulid, oli Moskvas üks kohtunik Ivanov, kes andis esimeses mängus seitse kollast ja kaks punast kaarti ning arvas, et on NLi paremaid kohtunikke. Tulemus oli vastupidine – Ivanov enam ei vilistanud.”
Viik ja edasipääs
Jalgpallis on kõige tähtsam mäng alati järgmine. Nörritav kaotus, mida ikka juhtub, tuleb ruttu mõtetest välja saada ja Kaldma muhedad pajatused hoolitsevad, et see Kaljus nii ka oleks. “Jalgpalluril peavad olema kolm omadust – töökus, ausus ja huumorimeel. Inimesel, kel pole huumorimeelt, on raske elada. Kalju poistel on sellega õnneks valdavalt asjad korras,” märgib Kaldma.
Tänases Euroopa liiga mängus sõltub Kalju edu Kaldma sõnul väravavaht Vitali Telešist ja kaitseliinist. Kui nemad õnnestuvad, tuleb ka hea tulemus: “Mulle on sisemine hääl öelnud, et mängime viiki ja saame edasi. Seesama sisemine hääl ütles mulle, et ära mine Estonia laeva peale ja ma ei läinud, kuigi plaan oli.”
Kaks lennuintsidenti
Mängija ja kohtunikuna Nõukogude Liidu risti ja põiki läbi lennanud mehena on Toomas Kaldmal tulnud üle elada kaks lennuintsidenti.
«Olin mängija, kui lendasime Luganskist Moskvasse ja maandudes kiilusid rattad kinni, ei hakanud veerema. Terve maandumisrada oli põlenud kummipuru täis ja meie lennuk kõhuli. Aga saime kenasti välja ja elame õnnelikult edasi.
Hiljem olin kohtunik ja tõusime kolmerattalise väikese lennukiga Simferopolist õhku, kui leedulasest peakohtunik nägi aknast, et parempoolse teliku rehv lotendas, kui see korpusesse sisse tõmmati.
Leedulane sosistas stjuardessile, et mitte paanikat tekitada. Too selgitas olukorda lennuki komandöridele, kes lasid üleval õhus teliku välja, suunasid prožektori peale ja veendusid, et kumm ongi puru ja kolme ratta peal maanduda ei saa. Lendurid olid meisterlikud ja maandusid kaht ratast – esimese ja vasakut kasutades. Pääsesime õnnelikult.»
