Järgnev lugu räägib ühest Nõmme Kalju jalgpallurist Marta Liisa Staalfeldtist, kes siirdus käesoleva aasta oktoobrikuu lõpus Hispaaniasse ja kes tähistas hiljuti oma 12. sünnipäeva.
Hispaaniasse siirdus Marta oktoobris ning mängib seal kuni märtsini. Ta võitis juba ka oma esimese karika Hispaanias, kus lõi oma võistkonna kuuest väravast pooled.
Räägi, kuidas see juhtus, et sa Hispaaniasse läksid? Millega sa tegeled seal?
Õpin siin Rocca Al Mare kooli Hispaania õppekeskuse 5. klassis. Mängin jalgpalli ja lisaks eraldi ka veel tennist. Seda kõike saan teha õues, saalitrennidest pole siin juttugi.
Mis klubis ja mis tasemel sa seal jalgpalli mängid?
Klubi nimi on El Oso C.F ning mängime Costa del Sol liigas, mis on naiste II liiga Andaluusias. Klubi on rahvusvaheline, tüdrukuid on näiteks Šotimaalt, Mehhikost, Brasiiliast ja Inglismaalt. Väravavaht on meil näiteks islandlanna. Olen oma naiskonna noorim mängija. Meie tiimi vanim mängija on 26-aastane. Klubisse saabudes valiti mind koheselt põhikoosseisu.
Milline on sealsete mängijate, võistkondade taseme vahe meie ja nende vahel?
Mängijad on palju jõulisemad ja kiiremad, kuid tehnika neil nii heal tasemel ei ole kui koduklubis Nõmme Kaljus olen õppinud. Tase on üsna kõrge ja agressiivsust jagub. See naiskond, kus mängin, paikneb 18 võistkonna seas kuuendal tabelireal. Liigat, kus mängin, võib võrrelda Expert liiga esiviisikuga. Võistlused on praktiliselt iga nädal, mõnel nädalal on mängud ja turniirid lausa kaks korda nädalas. Imelikul kombel on siin suured vanusevahed mängijatel, mis on meil üsna harjumatu. Alles hiljuti mängisime esikohal asuva klubiga, kus enamus mängijad olid inglannad, kellest paljude vanus oli pea 40.
Nõmme Kaljuga liitusid (03.10.2012) kui olid 7-aastane. Kui vanalt sa tegelikult jalgpalli mängima hakkasid?
Jalgpallitrennis hakkasin ma käima juba lasteaias kui olin 5-aastane. Seal tegin trenni koos poistega, sest rohkem jalgpallist huvitatud tüdrukuid ei olnud.
Olid käesoleval aastal ka tüdrukute U14 koondise kandidaat ja osalesid piirkondlikel treeningutel. Mida sa sealt õppisid?
Põhiliselt kaitsetööd, näiteks üks ühe vastu olukordades.
Mitmetel võistlustel, kus oled osalenud, oled olnud suurim väravakütt. Kui lihtne või raske on sinu jaoks värava löömine? Mis on väravalöömisel kõige olulisem? Kust oled oma väravalöömise vaistu saanud?
Kuuel turniiril olen olnud suurim väravalööja. Väravate löömine ei ole minu jaoks raske. Miski pole raske, kui sa väga tahad seda. Väravavahi hävitamine – just selle Steven Gerrardi ütluse järgi olen mänginud juba mõned aastad: „You don’t need to beat the keeper, you need to destroy her“. Ma ei oska öelda, kust olen väravalöömise vaistu saanud aga väga palju olen õppinud väravate löömist oma iidolitelt. Julgust peab ka olema – isegi kui väravavaht tõrjub, olen vähemalt proovinud.
Kuhu sa tahad jõuda?
Tahan jõuda kaugemale kui teised, tahan olla parem, isegi parim! Ja jõuda vähemalt sama kaugele kui brasiillanna Marta Silva (Marta valiti maailma parimaks naisjalgpalluriks viiel aastal järjest, aastatel 2006-2010). Jalgpalli vaatan palju, igal vabal momendil. Ja palliga kõksin ka kogu aeg. Paar nädalat tagasi juhtus enne treeningut staadionil trikitamise käigus trauma, kus nihestasin oma pahkluu sidemeid. Ehk ka kohalik Marbella traumapunkt pole mulle võõras. Toetan Real Madridi, Barcelonat ja Portugali. Mu iidol on Ronaldinho. Naiste jalgpalli peaaegu ei vaatagi, väga harva.
Mida jalgpall sulle annab või mida ta on sulle õpetanud? Mis sulle jalgpalli juures kõige enam meeldib?
Jalgpalli mängides tekib teistsugune fiiling, see on eriline tunne, selline tunne, mida sa ei tunne näiteks tennist mängides. Jalgpall on meeskonnamäng, suhtumine peab olema paigas, oma ego ei tohi peale suruda. Ja viisakaks peab jääma, ükskõik kui halb olukord on. Sõbralik tuleb olla, nii omaenda tiimikaaslastega kui ka vastastega, ülbitseda pole mõtet. Ning kaotada peab ka oskama, ehkki seda pean veel õppima.
Kas sul on lisaks jalgpallile veel mõni hobi?
Mängin siin Marbellas veel näiteks tennist. Samuti loen palju, eriti huvitavad religioonid, geograafia, keeled. Käin alati võimalusel ka teiste mänge vaatamas, sealt annab samuti palju õppida.
Mida sa tahaksid öelda tüdrukutele, kes pole veel jalgpalliga alustanud? Miks tüdrukud mängivad jalgpalli? Miks sina jalgpalli mängid?
Jalgpall on väga arendav, mitte ainult füüsiliselt vaid ka vaimselt. Kindlasti tasub mängida, kuid alati ei peagi saama parimaks. Enda füüsilise arengu mõttes on see minu vanuses tüdrukutele vägagi vajalik. Olen jalgpalli mängides saanud väga palju sõpru nii Eestist kui ka välismaalt ning kohtunud paljude huvitavate inimestega. Ma ei oskagi kõiki häid asju jalgpalli juures eraldi välja tuua, sest minu jaoks on see juba elustiil. Nagu kogukond, kus sõbrad käivad koos mänge vaatamas, analüüsivad nähtut ning veedavad koos aega.
Nõmme Kalju klubi, naiste ja tüdrukute võistkondade nimel soovime sulle palju edu ja ootame sind veel paremas vormis järgmise aasta alguses tagasi.