Nõmme Kalju koduleht jätkab naiskonna mängijate intervjuudega ning järgmisena vastavad viiele küsimusele Maria Orav ja Sarah Brigitta Kasemaa.
Maria (pildil paremal) on Kalju naiskonna poolkaitsja ning Sarah Brigitta (vasakul) kaitsja/poolkaitsja. Mõlemad tüdrukud on 18-aastased ning mänginud ka Eesti noortekoondises.
Samuti tuleb märkida, et Kalju naiskond alistas täna, laupäeval peetud Expert liiga üleminekuturniiri mängus Tallinna Kalevi 1:0!
Milline oli sinu esimene kokkupuude jalgpalliga ja kuidas jõudsid Kaljusse?
Maria: Esimene kokkupuude jalgpalliga oli juba päris noores eas suure vennaga aias palli tagudes. Esimesse “päris” trenni läksin 2010. aastal Saue JK-s. Aasta treenisin seal, kuid kahjuks 6 neidu naiskonda kokku ei anna ning tee viis edasi Nõmme Kaljusse.
Sarah: Minu esimene kokkupuude jalgpalliga oli vast algklassides kehalise kasvatuse tunnis, kuigi seal oli see pigem lihtsalt palli tagumine. Esimest korda jalgpalli trenni jõudsin sõbranna kaudu, kes eelnevalt juba Kaljus mängis. Kohe peale esimest trenni olin asjast huvitatud ja jäin püsima – olin siis 14-aastane ja seega on Kalju olnud minu esimene ja ainuke klubi.
Kirjelda Kalju naiskonna treeninguid, võistkonnakaaslasi ning mis meeldib sulle enim?
Maria: Naiskonna trennid on huvitavad ning varieeruvad. Meie üdini noortest koosnev naiskond on küll koos tõsisemaks kasvanud, kuid lõbutseda me oskame. Tooksin välja väga hea sisekliima, kuna mängijate vahel on klapp tõesti suurepärane ning ollakse väga toetavad.
Sarah: Meie treeningud on mitmekesised ja intensiivsed, aga ühestki trennist ei puudu ka väike huumor, seega igav ei ole meil kunagi. Meie võistkond on kirjeldamatu, me oleme nagu üks väike pere – nii palliplatsil, kui ka eraelus. Eriti rahul olen meie treeneri Getulioga, sest just tänu tema motiveerimisele ja toetusele pole mul olnud kunagi tahtmist alla anda, ainult edasi ja veel paremini!
Kõige meeldejäävam mäng Kaljus?
Maria: Kõige meelejäävam mäng ning kogu turniir oli 2013. aasta saalijalgpalli karikavõistlused. Olime kogu turniiri underdog’id (eeldatavalt nõrgemad – R.R.) ning alagrupi esimene mäng oli naistejalgpalli superstaari Pärnuga. Siis oli meil veel vanemast põlvkonnast mängijaid ning võistkonda polnud noori nii palju tulnud. Sellele vaatamata leidsin ennast keskkaitsest ning läbi raske töö ning õnne võitlesime 0:0 viigi välja. Teel finaali suutsime veel mitmeid nimekaid vastaseid seljatada. Finaal oli korduskohtumine Pärnuga ning kuigi pidime vastu võtma 2:0 kaotuse, oli vastu kõigi ootusi võidetud hõbemedal väga magus.
Sarah: Mina isiklikult olen selline mängija, kelle jaoks iga mäng on võrdselt tähtis ja seega ka meeldejääv. Aga eraldi võib kindlasti välja tuua üleminekumängu Kohtla-Järve vastu, mille võit garanteeris meile koha meistriliigas ja minu jaoks isiklikult ka hiljuti toimunud II liiga mängu FC Ajaxi vastu, kus olin just naasnud vigastuspausilt ja skoorisin oma veel mitte päris terve jalaga.
Milline on eesmärk või unistus jalgpallis?
Maria: Tulevikule mõeldes panustan ma heale haridusele, kuid kindel plaan jalgpalliga kooli ning ülikooli kõrvalt tegeleda on olemas.
Sarah: Kui teiste salasooviks on näiteks A-koondise kutse, siis minu prioriteediks on hetkel ikkagi oma klubi. Eesmärk on püsida meistriliigas ja hakata konkurentsi pakkuma teistele suurklubidele ja miks ka mitte võita naiste meistriliiga. Lootust ja potentsiaali meil on!
Kirjelda mõnda huvitavamat/naljakamat seika, mis seoses sinuga naiskonnas juhtunud?
Maria: Nalja saab meil ette ning taha, kuid selgelt kõige meeldejäävam oli kolm aastat tagasi juhtunud sündmus. Ühel pimedal sügisõhtul väiksema seltskonnaga trennist jalutades leidsime Hiiult Pidu bussipeatuse tagusest tihnikust kaks imetillukest hüljatud kassipoega. Kiisud ristiti kohe Kaljuks ja (KAlju+nõMME=) Kammeks ning need pätsud ehivad senimaani minu kodu.
Sarah: Kahjuks pean ka mina tõdema, et meil tüdrukutega juhtub kogu aeg nii palju naljakat, et lausa raske on midagi konkreetset välja tuua. Ja noh, mina juhuslikult olen meie tiimist see, kes paistab silma oma kohatute ja mitte just kõige sobivamate naljadega, seega olekski vast parem need meie enda teada jätta.