Kuno Tehva meelitab Nõmme Kaljuga vutisõbrad staadionile!

Kodusest liigajalgpallist rääkides ei saa üle ega ümber hooaja eel hoogsalt ridu täiendanud Nõmme Kaljust. Vutiklubi meelelahutusärimehest president Kuno Tehva ütleb, et jalgpallielu edendamine pakub talle suurt andmisrõõmu.

Peale võõrmängijate on Kaljuga sel talvel liitunud Eesti koondises tegusid teinud Tarmo Neemelo, Kristen Viikmäe ja Alo Bärengrub. Eesti ühe tippklubi vormis võib hakata nägema ka Soome kõigi aegade parimat jalgpallurit Jari Litmaneni. “Jari otsustab, kas hakkab mängima Helsingis või Tallinnas, ja kui Tallinnas, siis kindlasti Kaljus,” ütleb Tehva ning tunnistab, et sel aastal on põhjust viimaste aastate suurima publikuhuviga klubi kõvasti turustada. “Kui meeskond on tulemuslik, siis turundus võiks tekitada võimenduse, mis Eesti rahvast rohkem staadionile tooks,” ennustab vutientusiast. Ta näeks hea meelega, et siinsed ärimehed toetaksid üha enam sporti. “Mõeldakse ainult selle peale, et ostaks veel ühe maja ja veel ühe auto, aga tegelikult võiksid ärimehed väärtushinnangud paika panna,” räägib Tehva, kes on tuntud ka kui ööklubi Privé omanik.

Kuno, kas praegu läheb sul rohkem energiat meelelahutusärile või Kalju asjade ajamisele?

Aastas on erinevad perioodid. Jaanuarist kuni vutihooaja alguseni tegelen ma hästi palju jalgpalliga. Samas muidugi ka muude asjadega, näiteks Privés käib praegu ehitus ja avame uusi ruume. Tööd on palju, eile (esmaspäeval – toim) sain kontorist tulema alles öösel kell üks.

Kui palju sa oled isiklikult Nõmme Kalju klubi ülesehitamisse panustanud?

Minu panuse koha pealt ei ole praegu mu jaoks kõige olulisem mitte raha, vaid aeg. Sest aeg on kõige väärtuslikum asi. Aega jääb järjest vähemaks ja kui seda kuskile paigutatakse, siis tehakse seda pere, äride ja muu arvelt. See peab olema läinud õigesse kohta. Siiamaani tunnen ma end ainult võitjana.

Kui Kaljust rääkida, siis kas oleksid eelmise hooaja lõpus osanud ette kujutada, et saate sellise meeskonna kokku? Praegu vähemast kui meistritiitlist ei saa ju rääkida?

Igor Prinsi lisandumisega Kalju peatreeneri kohale on meil kõigil klubi juhatuses tekkinud uus hingamine. Omavaheline keemia on lihtsalt hea ja kogu juhatusel silmad säravad. Kui Prins liitus, siis natuke fantaseerisime nendel teemadel. Me pole kunagi kartnud öelda, et meil on suured eesmärgid. On selge, et võimalused, teadmised ja kogemused on omavahel seotud. Praegu on meeskonnal juht, kes on võimeline tulemust tegema. Meil on kogemused, oleme oma vigadest õppinud, kuigi eks me teeme vigu veel ja veel. Elu seisnebki ju pidevas õppimises. Oleme siiski natuke küpsemad. Meeskonna komplekteerimise koha pealt oli meil oma visioon. Usaldasime treenerit ja spordi poolelt vastutavaid inimesi ehk Prinsi kõrval Sergei Terehhovi ja Getulio Aureliot, kelle nägemust püüame ellu viia. Me analüüsime muidugi asju koos, aga põhiliselt on tegemist nende nägemusega ning juhatus saab keskenduda turundusele ja finantspoolele.

Miks mängijad tulevad hea meelega Kaljusse, kuigi ilmselt mujalt on neile paremaid pakkumisi tehtud?

Põhjuseid on kolm. Esiteks on Nõmme Kalju hästi mängijasõbralik klubi. Me väärtustame mängijaid. Kolme aasta jooksul, kui oleme olnud profiklubi, oleme palgaga vaid ühel korral hilinenud ja siis ka kümme päeva. Me ei maksa kõrgeid palkasid, aga me maksame neid õigel ajal. Me ei luba asju, mida me ei suuda täita. Lisaks austavad mängijad väga peatreener Igor Prinsi – see on oluline faktor. Kolmandaks on nende kahe teguri sümbioosina kõigil tekkinud väike tõestamise moment, tahe tuua Eesti jalgpalli elevust ja konkurentsi ning iseseisva klubina võidelda suurklubide Flora ja Levadiaga. See on jõudnud paljude mängijate südamesse. Mitmele mängijale on teised klubid teinud rahaliselt suuremaid pakkumisi, aga nad on otsustanud Kalju kasuks. Ma arvan, et ka Tarmo Neemelo tegi Flora pakkumisega võrreldes rahas järeleandmisi.

Kas Kalju mängijad tahavad saada klubist uue tõuke? On arvatud, et Kaljusse tullakse karjääri lõpetama?

Oleks naiivne arvata, et Kaljus on selliseid mängijaid, kes tõesti karjääri lõpetavad. Karjääri lõppfaasis on vaid Sergei Terehhov, kes välismaale enam ei lähe. Aga ülejäänud mängijad on oma parimas vanuses ehk 25–30-aastased. Ma arvan, et neil kõigil on suured ambitsioonid. Vähemalt nendega rääkides ja neid kõrvalt vaadates on nad kõik särtsu täis ja usuvad oma võimalustesse. Samas ei ole meil ühtegi mängijat teadlikult võetud talvituma või üleminekuakent ootama. Ükski mängija, kes on Kaljuga liitunud, ei ole tulnud mõttega, et läheb juulis teise klubisse. Kõik lepingud on sõlmitud, et nad on Kaljus, teevad siin parima hooaja ja annavad endast kõik. Lühiajalisi kokkuleppeid meil ei ole.

Kas eelarve poolelt vaadates on Kalju saanud endale sellist meeskonda lubada?

Meie eelarve on tegelikult eelmise aastaga võrreldes kasvanud 500 000 Eesti krooni võrra, kui veel vanas rahas rääkida. Eelmise aasta eelarve oli 5 miljonit krooni. Seega tõus ei ole nii väga suur. Oleme lihtsalt eelarve üle vaadanud, kärpeid teinud ja püksirihma kokku tõmmanud.
Kalju mängijate palgad on praegu äärmiselt tagasihoidlikud. Kui inimesed arvavad, et Nõmme Kalju on Eesti Chelsea, siis see on täielik väärarvamus. See ei ole ju ühe rikka inimese kallis hobi, Nõmme Kalju on klubi, kus on juhatuse liikmed, on meeskond, on lapsevanemad – me kuulume liikmetele. Meil ei ole ühtegi ulmekõrge palgaga mängijat, need on rahvajutud. Ütleme nii, et rääkida võib keskmise baarmeni palgast, summad ei ole suured. Võetud kohustustel on kate olemas. Loomulikult olen ülimalt tänulik, et on olemas toetajaid, kes Kalju asja nii raha kui ka nõu ja jõuga aitavad, ning mängijad, kes ei ole valmis endast rohkem andma mitte raha pärast, vaid selleks, et midagi ära teha. See on südamlik olukord. Ju siis mängijad tunnevad, et jalgpallis oleks aeg midagi uut lauale tuua ja Kaljul on praegu võimalus.

Kuidas iseloomustad Kaljut kui identiteediga klubi?

Olen üles kasvanud Nõmmel ja minu vanavanaisa oli esimene Nõmme linnapea Johannes Lindemann. Nõmme Kalju pisiku kruttisid mulle kunagi sisse Uno Piir koos Anton Sihiga ja sellest ajast saati olen Kaljusse palju energiat pannud. Näeme Kaljus, et me ei pea olema Eesti suurim klubi, aga me tahame olla Tallinna kõige kvaliteetsem klubi. See kajastubki selles, et meil on head treenerid, hästi toimiv noortesüsteem, edukas esindusmeeskond ja loomulikult side Nõmmega. Kalju ulatub tagasi aastasse 1923 ning mul oleks äärmiselt hea meel, kui me saaksime traditsioonid taastada ja rohkem eri vanuses Nõmme elanikke saada staadionile Kaljule kaasa elama. Me sooviksime, et nõmmekatele poleks laupäev ainuüksi laupäev, vaid Nõmme Kalju mängupäev.

Millal Kalju kolib Hiiu staadionilt Mustamäe-Nõmme piiril asuvale Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) staadionile?

Kolmepoolne kirjalik leping on sõlmitud ja kui tähtede seis on hea, siis peaks hiljemalt 2013. aastal valmima TTÜ Nõmme Kalju staadion. See on vana tipi staadion ja selle planeerimine on kulgenud niimoodi, et me saaksime mängida seal oma eurosarja mänge. Tribüün on planeeritud rohkem kui 2500 pealtvaatajale, lisaks olmeruumid, õppeklassid ehk siis kõik ühe spordiklubi jaoks vajalik. Ma arvan, et TTÜ Nõmme Kalju staadioni ja Hiiu staadioni lähestikune asukoht kindlasti täiendavad teineteist. Arvestades klubi arengut, sõltume neist mõlemast. Jätkame lastetreeninguid ka Hiiul, aga praegu oleme sealt lihtsalt välja kasvanud.

Kas TTÜ tudengid on ka teie potentsiaalsed fännid?

Jah, TTÜ-s õpib 15 000 inimest. Kui staadion asub TTÜ külje all ja kannab ka selle nime, siis me loodame, et meie sõnum jõuab ka üliõpilasteni. Kui iga kord 10 protsenti üliõpilastest jõuab staadionile, siis see ongi juba peaaegu staadionitäis inimesi.

Kui fantaseerida, siis kas Kalju võiks kunagi mängida näiteks Manchester Unitedi või Barcelonaga?

Mu mõte on selles, et kui sa ei usu, ei sea endale kõrgeid eesmärke ega pürgi nende poole, siis ei juhtu ka väikseid asju. Miks mitte. Ma olen positiivse ellusuhtumisega inimene ja ega meie slogan ole ilmaasjata “Impossible is nothing” (“Miski pole võimatu”). Kõik on võimalik ja oleneb asjadest. Levadia on ju eurosarjades ka päris kaugele jõudnud.

Kumba moodi Kalju rohkem on, kas noorteakadeemiat meenutava Flora või võidule panustava Levadia sarnane?

Ei ole kumbagi moodi. Ka meie panustame noortetööle, aga anname endale aru, et noortegrupid sünnivad ajas. Flora on meist palju vanem ja ta on seda teed käinud palju kauem. Ta on oma tütar- ja farmklubidega võib-olla isegi liiga suur, nii et müts maha Aivar Pohlaku ees. Ma ei kujutaks ette, kui peaks ise sellist asja haldama. See on väga keeruline ja küsimus ongi selles, kas seda kõike ongi nii suurelt mõttekas teha.
Meie idee on selles, et tahame teha ambitsioonika ja eduka esindusmeeskonna, kes annab igale jalgpalliklubile imago. Ja sinna on siis oma klubi noortel võimalik pürgida. Ma arvan, et meie enda edukam noortevõistkond, 1996. aastal sündinud poiste grupp on omavanuste Eesti parim ja juba mõne aasta pärast võib sealt mõni hakata meistriliiga meeskonda hiilima. Me hakkame sinna jõudma. Aga vaheaastad on vaja kuidagi ära täita ja mängijad ei kasva paraku puu otsas. Kõik küsivad, miks me võtame neid või teisi mängijaid. Aga jalgpallis on omad reeglid. Ei saa võtta kõiki, keda tahad. Asja taga on raha ja siduvad lepingud. Saame võtta seda, mis on meie võimalustele hetkel saadavuselt parim. Nii oleme igal aastal teinud.

Oled rääkinud palju sellest, et Eesti jalgpall vajab suuremat turustamist. Mis võiks Eesti jalgpallis veel teisiti olla?

Minu arvates on vaja veel rohkem rõhuda fair play’le. Kõigil peab olema võimalus, ausa mängu põhimõte peaks väljakult jõudma ka klubidesse ja klubide omavahelistesse suhetesse. Jalgpall tuleks avada uutele klubidele ja uuele publikule. Mul on tunne, et jalgpall võiks olla jõudnud palju kõrgemale ja kaugemale, kui oleksime oma suhteid korrastanud. Suhted on inimeste vahel sassis ja alla igasugust arvestust. Jalgpalliliit, klubid, poliitikud, linnavalitsused – eks igaüks peab kuskil järeleandmisi tegema ja oma ego alla suruma.
Samas kui üldiselt jalgpallist rääkida, siis võiks tuua võrdluse kinnisvaraga. On ajad, kus seda on kasulik osta ja kus kasulik müüa. Jalgpalli on praegu kasulik osta, sest see on raudselt tõusuteel. Ütleme nii, et Nõmme Kalju tahab sellest tõusust ka osa saada. Meie jaoks on praegu tähtis olla edukas ja ehitada staadion valmis. Siis on meil olemas oma kodu, stabiilsus ning saame rääkida kvaliteetsest jalgpalli arendamisest.

Kristjan Roos
Linnaleht
03.03.2011