Kalju käis Soomes ehk Kuidas naljahammastest moodustus tõsine profimeeskond

Nõmme Kalju mängis Espoo Honkaga Euroopa liiga avaringi esimeses mängus 0 : 0 viiki. Seda, kuidas meeskond Soome sõitis, kes kellega rääkis ja ühes lauas sõi, mis olid lemmikteemad ja kuidas naljahambad enne mängu professionaalseteks sportlasteks muutusid, kuulas ja vaatas Dannar Leitmaa.

„OK, kutid, lähme tööle nüüd,” lausub Nõmme Kalju peatreener Igor Prins Helsingi kesklinnas asuva hotelli fuajees. Kalju eest enamjaolt Eesti jalgpalli meistriliigas mängivad jalgpallurid haaravad kotid ja suunduvad bussi, mis viib nad poole tunniga Vantaasse, kus paljudele mängijatele koidab esimene võimalus joosta väljakule Euroopa klubisarjas.
Glamuurseid mängijaid ja meeskondi televiisorist vaatama harjunud jalgpallisõbrad võivad mühatada, et kes seda Euroopa liigat ikka tõsiselt võtab, kuid mängijad tunnistavad, et tegemist on nende hooaja tähtsaima kohtumisega. Seda on näha ka üha vaiksemaks jäävatest naljahammastest ja üha enam endasse tõmbuvatest mängijatest.

Esimene vaatus: bussijuht magab sisse
Kalju asus Soome teele päev varem. Siis tõkestasid väheste Toompuiestee kaudu tööle minevate inimeste teekonda ja hoogu ühe hotelli ette kuhjatud spordikotid, massaažilaud, pallikotid, spordijoogid ja magnettahvel mängujooniste selgitamiseks.
Spordijoogikarbiga saabuv ründemängija Christian Kõrtsmik kui noor mängumees kuuleb treener Toomas Kaldmalt hoiatust: „Sina pead pärast need kõik bussi vedama.” Kõrtsmik vaatab talle esmalt ääretult unise näo ja uskumatute silmadega otsa ja toriseb: „Ära hakka nüüd nii vara hommikul…” Kaldma naerab ja rahustab: „Teen niisama nalja.”
Kaldma on üldse ainuke, kes hommikul energiline tundub ja kelle suu kuidagi kinni ei seisa. Pärast tunnistavad mängijad, et see suu ei seisa kunagi kinni.
„Buss pidi kell 6.30 ees olema, aga nüüd on kell juba seitse ja bussi pole,” pahandab seesama püsimatu suuvärgiga Kaldma ja üritab bussijuhti telefonitsi kätte saada. Telefonitorust kostab vabandusi ja veerand tunniga on buss kohal. Juht magas lihtsalt sisse.

Teine vaatus: moodustuvad sektsioonid
Laeval jaguneb meeskond rühmadeks: vanemad ründajad Kristen Viikmäe ja Tarmo Neemelo longivad laevatekil omavahel suheldes, meeskonna põhituumik koguneb restoranilaua taha ja alustab kaardimängu, omaette hoiavad kaks jaapanlasest leegionäri (seejuures hoiavad nad ka teineteisest eemale) ja ka vene noored Dmitri Kovtunovitš ja Deniss Vnukov suhtlevad üksnes omavahel.
Dmitri ja Deniss muutuvad silmanähtavalt elavamaks alles siis, kui soomlasest Kaarlo Rantanen ja kuuba juurtega Alain García Gutiérrez küsivad, mida tähendab venekeelne sõna „šiški”. Deniss ja Dmitri selgitavad seejärel särasilmil kätega õhku joonistades, et rindu, mis naistel on. Rantanen naerab ja García kordab mõtlikult järele: „Šiški…”
Seejärel keskendutakse mõneks ajaks eri keeltes vastava sõna vahetamisele, millesse sekkub ka jaapanlane Hiroyuki Mitsuyama.
Eesti mängumeeste aruteluteemaks on aga sootuks ühe Eesti koondise ründaja sooritus paari aasta tagusel riigieksamil. „Ta sai lõpukirjandis seitse punkti ja bioloogias kaks punkti,” sõnab eksamitel kesiselt skoorinud jalgpalluri eakaaslane. Kalju väravavaht Kert Kütt teeb suured silmad ja leiab, et see pole võimalik. „Kas ta midagi üldse kirjutas sinna kirjandisse?” küsib ta imestades.
„Kirjutas küll, pika jutu kirjutas,” naerab informeeritum meeskonnakaaslane. „Ta kirjutas, kuidas meedia inimest mõjutab.”
„Uskumatu!” ütleb Kütt ja ka teised naeravad.
Korraga küsib üks noorematest mängijatest Kütilt, miks Aivar Pohlak Kaljut niimoodi nokib. Kütt vastab kohe, et Pohlak on alati selline, kui kardab, et keegi võiks tema Florale varbale astuda. Täpselt sama juttu rääkis nädal varem ka klubi omanik ja president Kuno Tehva.

Kolmas vaatus: kemplus hotellis
Bussisõidul hotelli näitab end esimest korda ka peatreener Prins, kes on senini lasknud rohkem rääkida endiselt peatamatu suuvärgiga Kaldmal, asju ajada aga meeskonna kogenuimal mängumehel Sergei Terehhovil.
„Poisid, kell viis vaatame ühe poolaja vastase mängu ja seejärel teeme trenni. Tervet mängu ei pea vaatama,” lausub Prins ja laseb taas mängijatel omavahelisse vestlusse laskuda. Tunduvalt rohkem peab Prins häält tegema hotelli jõudes, sest nagu ikka, pääseb tubadesse alates kella kahest, kuid meeskond on fuajees juba kell 11.
Hotelli administraator raputab iga ettepaneku peale kompromissitult oma vormikaid põski ega anna meeskonnale enne õiget aega hotellitubasid kätte. Samamoodi jooksevad vastu seina treener Getulio Fredo Aurelio, Rantaneni ja Soomes leiba teeninud Sergei Terehhovi algatatavad läbirääkimised. Administraator keeldub tuima järjekindlusega ka sellest, et meeskond saaks kas või konverentsisaalis mänguvideo ära vaadata.
Varuväravavaht Daniil Savitski hakkab fuajees olevat televiisorit uurima, et leida sobiv sisendava, kuid see jääbki leidmata ja meeskonnakaaslased istuvad omaette gruppides suure hotelli väikses fuajees. Olukorda naudib kõige rahulikumalt karjääri jooksul juba korra, TVMK päevil Espoo Honka vastu euromängu pidanud Oliver Konsa, kes võtab oma spordikoti, paneb selle pea alla ja jääb fuajee nurgas asuva reklaamplagu ja akna vahelisele alale magama.

Neljas vaatus: kas käkk kõlbab süüa?
Mitu korda päevas korralikult süüa saanud mängijad jagunevad lauas eraldi gruppideks: vene poisid hoiavad omaette, võõrleegionärid koonduvad ühte lauda, Terehhov on koos treeneritega, Wakui ikka rangelt üksinda ning kogenumad mängumehed oma lauas.
„Suur paak vajab palju toitu,” nokib Viikmäe viimati mainitud laudkonnas ründepartner Neemelot. „Tead ju küll, nagu autodega: vanem mootor nõuab ikka rohkem kütust,” vastab talle teise salatiportsuga saabuv Neemelo.
Seejärel läheb juba vaidluseks elulistel teemadel: kas verikäkk kõlbab süüa? Neemelo eitab ja Kütt jaatab. Kas Rootsi rahvustoit, mädanenud heeringas on söödav? Neemelo taas eitab ja Viikmäe jaatab.
Samuti imestatakse Wakui vaikimise üle. „Äkki on ta millegi peale solvunud?” kehitavad kaasmängijad õlgu. Mänguni on aega üle ööpäeva ja pallurite mõtted on vähemalt kõrvaltvaataja jaoks alles maisemate asjade juures, mängust keegi otseselt ei räägi.

Viies vaatus: minevikuheietused
Möödub päev ja olukord muutub, varasem lõbus jutuvada jääb vaiksemaks. Konsa tunnistab, et selliste mängude eel on juba mitu päeva mõtted mängu juures, kuid mida hetk mängu poole, seda rohkem töö mõtteis mõlgub.
Kogenud mängumeeste kolmene laud jõuab jutujärjega jalgpalli juurde. Selgub näiteks, et Viikmäel on 14-st Euroopas peetud kohtumisest kirjas neli väravat, aga Neemelol seitse mängu ja üks värav. „Viki on kolmega ees,” märgib Kütt Neemelole.
Viikmäe pidas esimese Euroopa karikasarja kohtumise 17-aastase noore mängumehena ja lõi sealjuures Tallinna Sadama ridades lõppenud 2 : 1 võidumängus värava.
„Teises mängus oli vaja ainult seisu hoida, aga kaotasime 0 : 1, selline kass oli peal, sest edasipääsupreemiaks lubati 25 000 krooni,” meenutab Viikmäe. „Kõik olid raha kuhugi ära planeerinud.” Teised naeravad. „Või siis ükskord mängisime Partizaniga ja kaotasime kahe mängu kokkuvõttes vist 1 : 9, aga paar ringi hiljem jäid nemad omakorda pea samamoodi Moskva Spartaki trammi alla,” jätkab Viikmäe meenutusi.
„Tegelikult oleks üldse selle aja koondisemänge huvitav vaadata, sest tasemevahe võrreldes praegusega ikka väga suur,” arutleb Kütt. Viikmäe ei taha sellega nõustuda.
„Näiteks mängus Itaaliaga oli ju Eesti päris hea, seal lõi ju Kallaste (Risto – D. L.) korra posti,” leiab endine koondise ründaja positiivset. „Samas ma ise ei saanud vist esimese 15 kohtumise ajal üldse palli puutuda.”
„Need mängud ei tohiks üldse lugeda,” suskab Neemelo vahele.
„Ükskord sain palli mängus Šotimaa vastu ja läksin üks ühele. Jalad olid täiesti läbi, aga pressisin edasi, kuni nägin pikka kasvu väravavahti. Mõtlen, et kuhu ma löön, mida ma teen, ja otsustasin üle tõsta,” meenutab Viikmäe edasi. „Tõstsingi, aga väravavahile otse sülle.” Järgneb pikemalt kestev naer.
Enne mängu leiavad videoülevaatest innustust saanud mehed, et Honka pole tugev vastane. „Eksisid palju lihtsate söötudega ja oskasid sisuliselt ühte kindlat ründejoonist,” arvab kuubalane García, kelle jaoks oli tegemist kogu karjääri esimese eurosarja kohtumisega.
Sõit staadionile on seltskonna kõige vaiksem protsessioon: tagapingis arutlevad Ken Kallaste ja Kert Kütt soome naiste ilu üle, ühtlasi otsitakse muusikakeskust, millega riietusruumis enne mänguks valmistumist USA hiphopmuusika käima panna.

Kuues vaatus: lugemata värav ja andmata kaart
Mäng peetud, pinge langenud. Väravavahid Kütt ja Savitski vaidlevad olukorra üle, kus Kütt võttis palli karistusalast väljaspool kätte. „Oleksin pidanud vist selle palli ikka auti lööma,” tunnistab Kütt. „Sa oleksid pidanud seal punase kaardi saama,” leiab Küti selja taga Savitski, Kalju number kaks. „Ei oleks, kollase kaardi oleks pidanud saama,” arvab Kütt.
Mängueelsest enesekindlusest toodi mängijad väljakul korralikult kahe jalaga maa peale. Enam ei räägita, et Honka ei jätnud väga head muljet, vaid arvutatakse, kes ja kui mitu korda värava ära kaitses.
„Vaheajal Prins paljut ei rääkinud, vaid soovitas meil lihtsalt natukene puhata pallita jooksmisest,” tunnistab Konsa. „Ise ma pole ju viimasel ajal mängida saanud ja olin lõpuks nii läbi, et süda vajus saapasäärde.”
Vahepeal saabub bussi Soome ajakirjanike piiramisrõngas olnud Rantanen, kes mängu lõpus soomlaste väravavõrku palli saatis, kuid Tšehhi kohtunik seda ei arvestanud. Kaasmängijad võtavad ta vastu aplausiga, Rantanen kummardab ette ja taha ning ütleb, et pidi andma kolm intervjuud. „Aga kujuta ette, kui peaksin iga nädal nii mänguks keskenduma ja niimoodi ennast kogu aeg kokku võtma,” ütleb korraga imemängu teinud väravavaht Kütt. „Iga nädal ju ei suudaks.” Teised mõtlevad hetke ja nõustuvad. Ent 0 : 0 viigiga Soomest naasnud Kalju peab end samamoodi kokku võtma juba sel neljapäeval, kui Honka tuleb omakorda Eestisse külla. Peaproov läks igatahes hästi, eile õhtul peetud Eesti liiga kohtumises jäi Kalju ja Flora tulemuseks ? : ?.

Loo tegelased ehk Kalju koosseis
Väravavahid: Kert Kütt, Daniil Savitski, Silver Saluste
Kaitsjad: Martin Tšegodajev, Alain García Gutiérrez, Andres Koogas, Ken Kallaste, Dmitri Kovtunovitš, Mikk Haavistu, Alo Bärengrub
Poolkaitsjad: Christian Kõrtsmik, Sergei Terehhov, Hiroyuki Mitsuyama, Eino Puri, Deniss Vnukov, Hidetoshi Wakui, Kaarlo Verneri Rantanen
Ründajad: Oliver Konsa, Jüri Jevdokimov, Tarmo Neemelo, Kristen Viikmäe

Reportaaž
Dannar Leitmaa