Kaljukindel toetaja    |
5. juuni 2011

Rannajalgpall.ee’ Andreas Aniko

Andreas Aniko on üks parimaid ja kogenumaid rannajalgpallureid Eestis ning pakume uuesti lugemiseks intervjuu, mille Aniko andis selle aasta alguses!

Millal alustasid rannajalgpalliga?

Esimest korda sai mängitud aastal 2003 ning alates 2007 sai hakatud väga tõsiselt tegelema selle alaga.

Mängisid pikalt ka tavajalgpalli ja seda lausa meistriliigas Nõmme Kalju meeskonnas, miks valisid rannajalgpalli?

Rannajalgpall on minu jaoks palju atraktiivsem ja põnevam mäng, kui seda on suur jalgpall. Kuna väravaolukordi tekib rannas väga palju ning samuti ka väravaid lüüakse palju rohkem kui suures vutis, siis on see ala ka oluliselt vaatemängulisem. Samuti ka käärlöögid ning muud keerulised sooritused, mida suures vutis niipalju ei kohta. Ning lisaks ka see, et kuuludes ka Eesti koondisesse, siis koondise tasemel on Eestil väga suur potensiaal ka rahvusvaheliselt läbi lüüa, mis motiveerib mind kõvasti.

Nõmme Kalju on olnud viimastel aastatel Eesti rannajalgpalli vaieldamatult parim meeskond, mis on sinu arvates Teie meeskonna tugevused teiste ees?

Kindlasti on meie tugevuseks ühtne meeskond. Viimaste aastate jooksul on meil mängijate poolest toimunud väga vähe muudatusi. Juurde on võetud vaid paar mängijat, kes on ka ilusti meeskonda sulanud. Võib öelda, et kõik kes meil mängivad, armastavad seda mängu ning tahavad alati endast maksimumi anda. Samuti on ka meie edu võtmeks treener-mängija Marek Markson, kes on vaieldamatult kõige suurem rannajalgpalli asjatundja Eestis.

Sa oled olnud üks võtmetegija Nõmme Kalju saamisel kaks aastat järjest Eesti rannajalgpalli meistriks, kas sulle on ka pakkumisi tehtud liituda mõne teise klubiga, kas see tuleks üldse kõne alla?

Kutsutud on ikka jah. Kuna aga tegemist on siiski amatöörhobiga ning hetkel ma ei näe, et kuskil teises meeskonnas oleks nii hea punt, kui meil on, siis ei ole plaanis teise meeskonda üle minna. Just see hoiabki mind Kaljus, et me tunneme ja teame üksteise liikumisi väga hästi ning meie mäng läheb järjest paremaks. Kuskil teises meeskonnas aga tuleks alustada suhteliselt nullist.

Millise meeskonna vastu oli sel hooajal sinu jaoks kõige raskem mängida ja miks?

Kõige raskemad mängud olid kindlasti Varletoniga ning S.C. Real/Triobetiga. Varletoni mängijad olid esimest aastat meistriliigas ning näitasid, et neid tuleb väga tõsiselt võtta. Alahinnata ei saa kedagi. Noored poisid ning võitlesid alati hambad ristis iga palli pärast. Real’iga on alati olnud tasavägised mängud, kuna ka nende mängustiil on suht sarnane meie omale. Neil on palju noori juures, kes on tehnilised ning kiired.

S.C.Real ja Betoon on olnud igal aastal Teie suurimad konkurendid, kuidas neid meeskondasid iseloomustaksid, tugevused, nõrkused?

Reali puhul nagu sai ka mainitud, siis on tegemist vanade rivaalidega kellest samuti paljud mängijad kuuluvad koondisesse. Nad mängivad targalt ning suudavad tempot kiirelt vahetada. Tugevuseks on neil kindlasti individuaalsed oskused, mis päris tihti neile ka edu toovad. Kuid kohati jääb neil meeskondlikust mängust puudu, proovitakse liiga palju 1:1 ette võtta vastaseid. Betoonis on üks mängija, kes suudab mängu ära teha ning on ka seda väga tihti teinud. Tegemist siis Indrek Siskaga. Samas kui ta korralikul kinni võtta, siis laguneb neil kogu meeskonna mäng, mis ongi nende suuremaks nõrkuseks. Terve mäng käib 99% ühe mehe peale.

Sa olid Eesti koondise kapteniks aastal 2007, kui koondis pidas oma esimese mängu rahvusvahelisel areenil, kuidas on võrreldes selle ajaga sinu enda ja ka koondise tase muutunud?

Selle ajaga on väga palju muutunud. 2007 puudus ikka igasugune arusaam veel rannajalgpallist ning koondisel ei olnud ka piisavalt aega valmistuda selleks turniiriks. Samas aga suutsime igati korraliku tulemuse välja mängida toona valitsevate Euroopa meistrite Ukraina vastu (tulemus 1:3). Kogemusi andis see meile kõigile väga palju ning samuti ka enesekindlust edaspidiseks. Kogu koondis on alates sellest ikka väga suure hüppe edasi teinud ning loodetavasti juba järgmine aasta suudame ka rohkem tulemusi ette näidata, kui see aasta.

Šveitsi koondis, kellega ka sinul õnnestus sel aastal koos treeningmänge pidada, tuli oma esimesel MMil hõbemedalitele, mis on nende edu saladus?

Peale seda MM’i iseloomustab Šveitsi koondist üks nimi – Stankovic. Mees valiti ka turniiri parimaks ning täiesti õigustatult. Võib öelda, et Šveitsi edu oli puhtalt tingitud sellest mehest. Kindlasti ei saa aga ka mainimata jätta ülejäänud tiimi, kes on väga väga ühtlane ning professioonaalid on nendest vaid paar mängijat. Šveitslased just oma suhtumise ja tahtejõuga näitasid kõikidele eeskuju. Samuti nende mängiv-treener Schirinzi on väga oluliseks lüliks nende edus.

2008 aasta Euroliiga etapil Prantsusmaal lõid sa Eesti koondise võiduvärava Inglismaa vastu ja seda käärlöögist keskjoonelt, kuidas sa ise seda meenutad?

Mäletan üsna hästi  Mängisin Sosiga seina ning saades temalt söödu tagasi sain palli õhust kontrolli alla ning teise puutega kohe ilusti õhku ning mõtlesin, et proovin kohe ülepea lüüa. Kuna ma olin suht kaugel väravast, siis ilmselt ei olnud selleks keegi valmis, kaasaarvatud ka mina, kuid pall maandus väravas. Emotsioonid olid väga laes sel hetkel. Kahju on ainult sellest, et Eurosport antud mängu ei lindistanud.

Kas käärlööki on lihtne õppida ja, mis sa arvad, kas see löök peaks olema iga tõsiseltvõetava rannajalgpalluri arsenalis?

Oleneb inimesest, aga kes on ikka jalgpalli mänginud ja vähekenegi kordinatsioon paigas on, siis ei tohiks selle äraõppimine küll mingi probleem olla. Harjutada aga tuleks seda kõvasti, et just õigel hetkel suudaks palli tabada. Ning kindlasti peaks see löök olema igal rannajalpalluril jalas. See ongi üks põhielemente, mis rannajalgpalli mängimise ja vaatamise atraktiivseks muudab.

Kas oled mõelnud ka rannajalgpalli treeneri ameti peale?

Olen küll mõelnud. Natuke olen ka saanud sellega tegeleda, kuid tahaks kindlasti saada spetsiaalsest koolitust ning tulevikus tahaks olla mõne meeskonna treeneriks.

Sa said eelmisel aastal 30 aastat vanaks, kaua näed ennast veel rannajalgpalli mängimas?

Loodetavasti ikka veel mitu mitu aastat. Eestis mängivad meil praegugi mehed, kes lähenevad 40le, kuid ei jää millegagi alla noortele. Koondise eest aga mängiks heameelega veel 2-3 aastat, kui mind nii kaua koondisekõlblikuks peetakse.

Mis eesmärgid sead sa nii endale, kui oma meeskonnale järgmiseks aastaks?

Kindlasti tahame meistritiitlit kaitsta. Alla selle ei mõtle üldse. Samuti aga läheb ka see iga aasta aina raskemaks, sest tase oli juba sel aastal väga ühtlane. Seoses sellega oleme me oma meeskonnaga juba alustanud ka ettevalmistust järgmiseks hooajaks. Enda eesmärgiks on kindlasti pääseda koondisesse ning aidata Eesti koondis finaaltrurniirile mängima!

Lõpetuseks, mis nõuandeid annaksid noortele rannajalgpalluritele, kes soovivad samuti kunagi koondisse pääseda ja rannajalgpallis tippu jõuda?

Suvel võimalikult palju liiva peal aega veeta, koos palliga muidugi. Individuaalselt saab väga palju teha, et parem oleksid. Kurb on muidugi see, et meil nii vähe seda aega suvel on, et rannas olla, aga tuleb võtta sellest niipalju kui võimalik. Kindlasti peab olema ka armastus selle mängu vastu. Kui seda pole ning ei naudi seda mängu, siis ei tule midagi välja.

Andreas Aniko:

Sündinud:
10 sept 1979

Meeskond:
Unibet/Nõmme Kalju

Saavutused rannajalgpallis:

2008 aasta Eesti Karikavõitja
2008, 2009 -ja 2010 aasta Eesti Meister
2009 aasta Balti Karikavõistluste finalist
Eesti koondise kaitsemängija aastast 2007
Eesti koondise eest löönud 9 väravat

rannajalgpall.ee

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*