Heategevuspartner   |
5. juuni 2011

Rainis Maasing noortetööst

On paras aeg küsida Nõmme Kalju noortetöö juhendajalt Rainis Maasingult, mida uut jalgpallitreeningutelt kuulda on ja kas on midagi sellist, mida päris algajad peavad kindlasti silmas pidama?

Rainis on sügisese koolihooaja algusega rahul, sest enamik kooliõpilastest on oma hobid valinud ja jalgpall Nõmme tingimustes on kahtlemata hea valik. Gruppide täitumus on aastakäiguti erinev. Vaieldamatult populaarseim on sünniaastad 2001–2003, kus on end proovile tulnud panema ligi 40 last. Treeninguid annab Mikk Haavistu, kes ise jalgpallurina pallib Kalju esindusmeeskonnas. Siit ka laste suur huvi. Töö toimub kahes vanuseastmes, 2001–2002 ja 2002–2003, nii saab poisse vastavalt oskustele ja arengule kokku viia. Ka väike konkurents rühmade vahel ei tee paha.

Indro Olumets, kunagine vabariigi koondise tasemel mängija, väidab, et tema hoole all olevatesse gruppidesse mahuks veel 1998. aastal sündinud poisse, tore oleks, kui pisuke kokkupuude jalgpalliga oleks ka enne olnud.

Uus rühm loodi päris väikestest, 2004.–2005. aastal sündinutest, keda juhendab Tarmo Randver. Ka tema on nõus iga pisikesi huvilise veel vastu võtma. Midagi eriti keerulist ju ette ei võeta, aga varane tutvus jalgpallimuruga on igati põnev. Nii et igale hakkajale poisile või tüdrukule, sest ka tüdrukutele on meil grupid, leiame koha, nendib Rainis Maasing.

Milline peaks olema ühe noormängija varustus?

Rainis rõhutab, et JK Kaljus on kord, et treeningvarustus oleks alati korralik ja asjakohane. «Kuna suurem osa ajast toimub tegevus väljas, on vajalik varuda soe alusdress, jalgpalluri pikad püksid, dressipluus, kilejope, kindad (hea, kui peopesad on niiskuskindlad), müts (ilma nokata), kedrad (jalgpalluri põlvikud), putsad (jalgpalluri jalanõud), säärekaitsmed. Pallid on klubis olemas, kuid kodus harjutamiseks on see kindlasti vajalik: kuni 9-aastastele sobib pall nr 3, kuni 14-aastastele pall nr. 4 ja edasi vastavalt kasvule juba pall nr 5,» rääkis noortetöö juht.

Trenni võib tulla igaüks

Lisama peaks ka, et jalgpalli mängitakse iga ilmaga, ainult riietus peab olema vastav. Ka vihmaga on tore mängida: pall liigub kiiremini, mängija peab libedaga rohkem keskenduma ja pingutama. Libisemisi on samas palju toredam teha, petteliigutused kannavad ka rohkem vilja. Talvisel perioodil toimuvad Kalju treeningud Männiku staadioni kilehallis, kus keegi ei saa otseselt lörtsmärjaks ja karge tuul ei puhu ka naha vahele.

Küsimusele, kas trenni võib tulla igaüks või peavad olema mingid kindlad omadused, vastab Rainis Maasing, et kahtlemata on teretulnud kõik. «Aremad saavad julgust juurde ja liiga julged õpivad teistega arvestama. Jalgpallimänguga kaasneb väga palju teisigi toredaid elamusi, käiakse koos võistlustel, laagrites, koos võistkonnaga tähistatakse tähtpäevi, kindlasti on paljudel emadel-isadel oma lapsepõlvest spordi kaudu saadud hea sõber eluks ajaks.»

Jalgpall kui võistkondlik spordiala pakub väga head võimalust areneda nii sportlikult kui ka sotsiaalselt, alati on olemas meeskonnasisene heatahtlik konkurents ning samas teineteise austamine ja usaldamine.

See poiss või tüdruk, kes praegu ei olegi kõige väledam ja suurem pallimeister, võib tänu oma suurele tahtele, sihikindlusele, töökusele ja killukese õnnele ka kõige suuremad unistused täide viia.

Kuidas siis Kalju klubi liikmeks saada ja milliste põhimõtetega peab arvestama?

«Esmase tähtsusega on see, et Kalju prioriteediks on kvaliteetne ja sihikindel töö noorjalgpalluritega, nende kasvatamine ja toetamine,» selgitab Maasing. «Klubi liikmeks peaks astuma, kui kord-paar trennis on käidud ja tahtmine tõsine, tuleb täita ankeet, kus saadud andmete põhjal liidame huvilise klubi nimekirja. Enamasti organiseeruvad ka vanemad, et kogemusi ja informatsiooni vahetada. Koostööst treener, vanemad, lapsed tekib uus sünergia, mis võib lapse kasvatamisel lisaks koolikeskkonnale suureks abiks olla.»

Rohkem infot leiab koduleheküljelt www.jkkalju.ee.

Erika Marnot