Kaljukindel toetaja    |
11. mai 2017

Intervjuu aukülalise Mihhail Kõlvartiga

Avaldame suure jalgpallipeo ehk “Raju Reede” eel intervjuu Kuno Tehva aukülalise, spordi edendaja ja Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvartiga.

Mihhail, sarnaselt meie klubi presidendile Kuno Tehvale, kelle esivanemad on olnud õpetajad, tulete ka Teie õpetajate perest. Kui palju on see fakt ja taust aidanud Teid vormida aktiivseks ja hoolivaks ühiskonnategelaseks nagu Te seda praegu olete?

Aitäh heade sõnade eest. Poliitikutel ja õpetajatel on üks väga oluline ühine joon – nad peavad võtma vastutuse teiste inimeste eest. Ja mis on olemuslikult veel tähtis, nende inimeste tuleviku eest. Sain treeneriks, kui olin alles teismeline poiss ja sellest ajast alates olen alati pidanud meeles, et kellegi jaoks olen eeskuju ning vastavalt sellele pean ka käituma.

Olete endast jätnud väga distsiplineeritud ja tõsise tegudele orienteeritud inimese mulje, kas see tuleb Teie seotusest spordi ja võitluskunstidega või millestki muust?

Jah, sport on väga palju aidanud kaasa minu isiksuse kujunemisele. Sportlase jaoks on tavaline lähtuda sellest, et kõik sõltub minust endast: mida rohkem pingutad, süsteemsemalt panustad seda rohkem ka saavutad. Samas mõistavad sportlased hästi, mida tähendab meeskonnatöö. Võitluskunstid minu jaoks ei ole ainult sport, vaid eelkõige elufilosoofia: ei ole nii tähtsad need eesmärgid, mida me püstitame, vaid see tee, mida ja kuidas me läbime nende saavutamiseks.

Kuidas leidsite oma tee võitluskunstide juurde? Teadupärast olete olnud väga edukas nii poksi, kickboxingu, kui ka taekwondo alal. Kui vanalt te sellega alustasite?

Minu onu on wushu ja alternatiivmeditsiini meister, alustasin treeninguid väikse poisina tema juures. Hiljem treenisin minu isa kutsel Eestisse saabunud esimeste taekwon-do treenerite käe all, kes tulid siia Kasahstanist ja Koreast. Nende töö oli siin ajutine ja mingi hetk pidin ma noore poisina Eestis peatreeneri vastutuse võtma ning mõne aja pärast sain Eesti Taekwondo Liidu juhiks. Alustasin treeneritööd 15 aastasena ning paralleelselt püüdsin areneda sportlasena paljuski iseseisvalt. Rahalisi võimalusi välismaal võistlustel käia ei olnud, sellepärast osalesin erinevate võitluskunstide võistlustel Eestis. Sain ka Eesti kickboxingu koondise liikmeks, aga suurem osa minu spordienergiast oli algusest peale suunatud õpilastele ja organisatsiooni arendamisele.

Milline saavutus sportlasena on olnud Teie jaoks kõige olulisem ja miks?

Teine koht Võitluskunstide Maailmamängudes, 2008 aastal. See oli saavutus juba minu sportlase karjääri lõpus, aga minu õpilane teises kaalukategoorias sai kuldmedali samadel mängudel. Mul ei olnud piisavalt võimalusi areneda sportlasena, aga treenerina olen saanud kasvatada nii häid sportlaseid kui ka treenereid.

Te olete ka treenerina saavutanud väga palju, olles edukas mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa tasemel. Mis on Teie kolm kõige olulisemat kriteeriumit treenerina?

Vastutustundlikkus, distsipliin ja kompetents, ja hea tuleb olla mitte ainult oma oskustes vaid ka olemuslikult. Treener peab olema samasuguste omadustega nagu on ka õpetaja.

Kuulute alates 2016. aastast EOK juhtorganitesse. Kui Teil oleks võimalik muuta EOK süsteemis kolme asja, siis mis need oleksid ja miks?

EOK on toimiv süsteem. Eesti, vaatamata väiksele rahvaarvule, võib olla uhke oma spordisaavutuste üle. Samas võiks muutuda üldine filosoofia, et sport on erasektori valdkond, mis peaks töötama ja arenema turumajanduse põhimõtete alusel. Sport on süsteem, mis vajab riigi poolt suuremat panust ning reguleerimist. Eelkõige oleks vaja rohkem juurutada sporditegevust haridussüsteemis, ideaalis peaks igal lapsel olema võimalus tegeleda spordiga tasuta. Esimeses kooliastmes peaks see olema lausa kohustuslik. Olen selle poolt, et taastada sportlaste ja treenerite meisterlikkuse tasemete süsteem ning vastavalt sellele maksta stipendiumeid ja palka.

Tihtilugu on erinevate spordialade vahel tunda tobedat vastandumist, kas Teie hinnangul ei oleks targem vastandumise asemel ühisosa otsida?

Üheks koostöö võimaluseks peaks olema erinevate spordialade vahel laste suunamine vastavalt nende annetele. Seda praegu kahjuks praktiliselt ei ole, sest sport eksisteerib turumajanduse reeglite alusel. Tuleb teha koostööd sportlaste ettevalmistamisel, sest tihti üks spordiala on hea baas teise spordiala sportlase arendamiseks.

Mis oleks Teie hinnangul need asjad, mida pallimängu alad võiksid õppida võitluskunstidelt ja kas oleks midagi, mida saaks võitluskunstid õppida ka pallimängu aladelt?

Panin juba ammu tähele, et poisid, kes tulevad jalgpallist taekwon-do trenni arenevad väga kiiresti: neil läheb hästi jalalöökide tehnika omandamisel, hea füüsiline ettevalmistus, reaktsioon ja kiirus. Samas ma mäletan, et kui ma olin noorem, siis keegi eriti ei tahtnud minuga jalgpalli mängida. Kui platsil oli võimalus palli lüüa peaga, siis mina üritasin seda teha jalalöögiga hüppelt.

Hiljuti toimus suur poksimatś Anthony Joshua ja Vladimir Klitscko vahel – kelle poolt Teie olite ja miks?

Ma ei vaadanud seda matši, ei ole Klitscko stiili fänn. Publik tavaliselt elab kaasa nooremale võistlejale. Aga ma suhtun lugupidamisega tema saavutustesse ning mul on alati kahju kui tituleeritudvanemas eas poksija kukub põrandale.

Lähme jalgpalli juurde. Kas Te olete silmanurgast jälginud Nõmme Kalju tegemisi? Kui jah, siis kuidas me väljaspoolt vaadatuna välja paistame?

Muidugi olen Nõmme Kalju tegemisi jälginud. Rõõm on näha kui palju klubi on teinud tööd lastega, et sport oleks nende jaoks huvitav ja inspireeriv. Lisaks laste toomisele spordi juurde edendate tublilt Eestis kõrgtaseme jalgpalli. Samuti paistab silma teie koostöö Nõmme kogukonnaga. Üheltpoolt seate eesmärgiks tõsise sporditegemise ja arendate noorte seas sportlikku elustiili, aga ka suhtute hoolivalt oma kodukohta, mis annab sportlasele vajaliku identiteedi – juured, kui nii võiks öelda.

Nõmme Kalju on viimased 15 aastat pingutanud, et taastada ajaloolist jalgpalliklubi, kus on oma traditsioonid, side kogukonnaga ja suur hulk klubiliikmeid. Kui oluliseks peate Teie koostööd riigi, linna, omavalitsuste ja spordiklubide vahel?

Pikaajalise perspektiivi tunnetus ja pühendumine on olulised, et luua ühiskonnas positiivseid muutusi. Samuti loob see kujundi tõsiselt võetavast koostööpartnerist ning Nõmme Kalju on seda näidanud. Koostöö tegemist pean ma oluliseks, arvan, et seda peab tegema süsteemselt.

Kas tänapäeva lapsed on Teie hinnangul piisavalt aktiivsed ja sportlikud või on selles küsimuses vajaka jäämiseid? Juhul kui on, siis mida tuleks Teie arvates selles osas muuta või ette võtta?

Laste vähene aktiivsus ja sportlikkus on minu jaoks murekoht. Viimase paarikümne aastaga on Eesti inimeste liikumisharjumustes toimunud suuri muutusi ning seda näeme praegu laste väheses sportlikkuses, mida on kajastanud ka erinevad uuringud. On neid peresid ja lapsi, kes on liikumisaktiivsuses väga tublid, kuid kahjuks on palju rohkem neid, kes ei pööra liikumisele ja tervislikele eluviisidele piisavalt tähelepanu. Sellest on palju räägitud, tänases Postimeheski kirjutatakse, et Tartu ülikooli liikumislabori uuringud näitavad, et koolipäevadel liigub Eesti 7–13-aastastest lastest piisavalt vaid iga neljas. Vanuse lisandudes kehaline aktiivsus langeb ja istumisaeg pikeneb veelgi (Postimees 11.05.2017). Et lastel tekiks sportimisharjumus tuleb luua vastavad tingimused ja võimalused. Alustasime „Sport Kooli“ programmiga Tallinna koolides eesmärgiga tekitada lastes huvi liikumise ja spordi harrastamise vastu. Projekt on andnud lastele võimaluse tutvuda väga mitmesuguste spordialadega. Just mängulisus on see võti, mis käivitab lapsi ja paneb neid sporti armastama. Nii mõnigi õpilane on tänu projektile leidnud endale meelepärase spordiala, mida ka vabal ajal harrastada, ning praeguseks käivad mitmed usinalt treeningutes.

Tuleb tunnustada, et Tallinna linn on spordi jaoks viimaste aastate jooksul palju ära teinud, mitmetes linnaosades on püstitatud jalgpallihalle ja spordirajatisi. See on väga tänuväärne tegevus, mis puudutab meie lapsi. Kui tohib küsida, siis miks Te seda kõike teete ja kas jõuate kõik oma ideed ellu viia või jääb palju tegemata?

Aitäh tunnustuse eest, loodame olla selle väärilised ka edaspidi. Sport omab mitmekülgset mõju inimese arengule seega on väga tähtis, et juba varases eas tekiks tõsine kokkupuude spordiga. Kui lapsepõlves hakkab arenema regulaarsete füüsiliste koormuste harjumus, siis tõenäoliselt säilib see terveks eluks ja on aluseks inimese füüsilisele kui ka emotsionaalsele tervisele. Sport õpetab distsipliini, lugupidamist ja ausa mängu reegleid, mis on kõik vajalikud omadused väärika isiksuse ja ühiskonna liikme kasvamisel. Sportlasena tean, mis tunne on seista pjedestaalil kui kõlab Eesti hümn ja heisatakse Eesti lipp – ma tahan, et võimalikult palju noori saaks seda tunnet kogeda. Kokkuvõttes, olulised on kõik spordi väljundid: füüsiline areng, tervis, kasvatus ja rahva uhkus, nende nimel tulebki tegutseda. Aga ei ole võimalik kõike ära teha, linna areng on pidev protsess.

Mis on olnud Teie kõige suurem väljakutse abilinnapeana?

Ma arvan, et seda on olnud Tallinna haridussüsteemi ja koolivõrgu korrastamine.

Kas Te näete ennast kaugemas tulevikus pigem poliitiku, spordiedendaja või hoopis kellegi kolmandana?

Tulevikus näen ennast jätkuvalt inimesena, kes suudab püstitada suuri eesmärke ja neid saavutada sõltumata tegevusalast.

 Aitäh vastamast ning kohtume reedel Hiiu staadionil!

Aitäh teile!

ÜRITUSE INFO:

Kalju Kirbuka info: http://www.jkkalju.ee/nomme-kalju-korraldab-kirbuturu/
Üritus Facebookis: https://www.facebook.com/events/704074893099199/
Piletilevi eelmüügi link:
http://www.piletilevi.ee/est/piletid/sport/jalgpall/nomme-kalju-fc-vs-tallinna-fc-levadia-eesti-premium-liiga-11voor-215221/

NÕMME NIMEL, KALJU EEST!

Toimetas: Sarah Brigitta Praun

Foto: Ketrin Pitšugov